Tiiu peatoimetaja: ajalugu võib korduda, aga ei pruugi

Alles nautisime telest seda meeliülendavat pilti, kui end Venemaa energiasüsteemist lahti ühendasime. Selleks ajaks juba teadsime, et kardetud elektrikatkestusi see endaga kaasa ei toonud, ent peagi lõhkes uus, ebameeldiv uudispomm: salaläbirääkimised USA ja Venemaa vahel, kuhu Ukrainat ja Euroopat ei kaasatud. 

Selle uudise valguses tahaksin olla tunduvalt noorem inimene, kes ei mäletaks omal nahal neid aastakümneid, kui ajalehtede esiuudised olid ainult propagandamulin ja ka kõik ülejäänu, mis seal oli, oli tsenseeritud. Seda, mis tegelikult toimub, saime teada Soome TVst, Ameerika Häälest ja inimeste omavahelistest juttudest. Tahaksin olla inimene, kes ei teaks nii valulikult, mida tähendasid igasugu salasobingud ja selle tagajärjel Vene võimu all elamine tegelikult, siis ei oskaks selle kordumist niimoodi ka karta. Kui paljude elutee lõppes Siberi vangilaagrites!

Lapsena mõtlesin ma sageli, et kuidas Eesti ometi andis oma riigi käest. Miks keegi midagi ei teinud? Kuidas nad võisid oma igapäevast elu edasi elada, õhtul magama minna ja hommikul tõusta, kui hukatus oli nii lähedal?