TIIU KIRJUTAMISVÕISTLUS | Ootamatu lumemöll, mis rändaja kevadesse kandis

Oli varahommik. Seadsin sammud bussijaama poole, tahtsin maakoju sõita. Buss tuli õigel ajal ja kella seitsmeks olingi kohal. Nüüd oli tarvis veel neli kilomeetrit mööda lumist maanteed jalgsi astuda, taskulamp käes tuld näitamas.

Kui bussipeatusest esimese kurvini jõudsin, hakkas korraga lund sadama. Samas tõusis ka tuul, mis hakkas suuri lumeräitsakaid keerutama. Mõnekümne meetri järel muutusid tuuleiilid tormiks. Terve ilm mattus valgesse lumemöllu. Olin korraga sattunud nagu keevasse lumekatlasse. Läbi tuisuhoogude nägin korraga, et tee-äärse maja kohal sähvisid heledad valgusvood.

Mõtlesin, et küll selles majas elavad imelikud inimesed, kes nii vara hommikul rakette lasevad. Juba pildus mingi asi sädemeid põllule ja taeva all pani keegi justkui säraküünlad põlema. Samal ajal muutus mu vasak külg, mis oli just põllu poole, imelikult soojaks. Taipasin, et siin ei olnud sugugi rakettidega tegemist. Midagi oli elektriliiniga lahti.