AVE KUMPASE VIIMANE INTERVJUU | Lahkunud abikaasa külastas Avet unenägudes igal ööl, kuid ühtäkki enam mitte

„Ära unusta mulle lehvitada,“ ütles legendaarne lauluõpetaja ja helilooja Ave Kumpas, kui märtsi lõpus pärast kokkusaamist tema esikus pikalt kallistasime. Õues vaatasin üles tema Lasnamäe kodu aknasse ja lehvitasin hoogsalt. Ave lehvitas aknalt vastu. See jäi meie viimaseks hüvastijätuks.

Armas lugeja, sinu ees on lugu, mida Ave Kumpas ise lugeda ei jõudnudki. Tõsi küll, lugu, mida algul plaanisin kirjutada, oleks olnud üksjagu teistsugune, kuid igavik astus vahele ja kutsus Ave kaasa.

„Armas Katrin, nii tore, et sa helistad, ma mõtlen sinu peale kogu aeg!“ kõlas Ave rõõmus ja südamlik hääl telefonis iga kord, kui tema numbri valisin. Helistasime ikka aeg-ajalt, sest alates päevast, kui neli aastat tagasi esimest korda kohtusime, tundsime mõlemad sügavat hingesidet ja jäimegi teineteise ellu. Sama rõõmsalt nagu varem vastas ta mulle telefonis ka siis, kui talle märtsikuu alguses pakkusin, et võiksime üle pika aja taas kokku saada – kirjutaksin temast kaaneloo ajakirja Tiiu maikuunumbrisse. Oli tal ju 17. mail ka 89. sünnipäev tulemas.