Pruutkleitide õmbleja: vahel oli tunne, et on häbi raha küsida

Kuigi Marika Arro (53) on elu jooksul töötanud väga erinevates valdkondades, siis on tal alati kuklas tiksunud teadmine, et tegelikult sooviks ta pühenduda õmblemisele. Kui ta oli oma tütrele pulmakleidi valmis saanud, tundis viimaks, et aeg muutusteks on käes – kas nüüd või mitte kunagi!

Pärast keskkooli lõpetamist otsustas Marika õppida medõeks. Töötada ta sellel alal ei jõudnudki, sest jäi lastega koju. Hiljem otsustas ta suunda muuta ja õppida hoopis füsioteraapiat. „Tartus sel ajal avatud ülikoolis füsioteraapiat ei õpetatud, kuid oli võimalus läbida viieaastane kehakultuuriõpe ning seejärel võtta vastav täienduskursus,“ meenutab ta. „Töötasin õpingute kõrvalt Pärnu Tervise Paradiisis võimlemisinstruktorina ning sain aru, et see pole siiski minu ala. Lõpetasin kehakultuuri, kuid füsioteraapiasse edasi ei läinud.“

Ülikooli järel töötas Marika liikumisõpetajana lasteaed-algkoolis, firmaspordi projektijuhina Eesti Spordiseltsis Kalev ning seejärel veel mitmes valdkonnas. Vaba aega sisustas ta aga hobi korras õmblemisega – tegevusega, mille vastu tekkis huvi juba keskkooli ajal õmblusklassis käies. „Olin juba pikalt mõelnud, et tahaksin tegelikult hoopis õmblemisele pühenduda,“ tunnistab ta, kuid tõdeb, et suurem karjäärimuutus polnud kahe lapse kõrvalt võimalik. „Mõlemad lapsed õppisid pärast gümnaasiumi veel kuus aastat arstiteaduskonnas, mis tähendas, et tuli keskenduda nende hariduse toetamisele. Kui lastel aga kool lõpetatud, siis hakkasin mõtlema, et millist elu ma ise elada tahan ja mis tööd päriselt teha sooviksin,“ ütleb ta.