ARMAS ESE | Vanaisa tubakakott meenutab Tiit Pruulile vestlusi papaga

Tiidu emapoolne vanaisa Feliks Mendik oli 1942. aastal Tartu ülikoolist diplomi saanud arst. „Arst võiks ju olla terviseteadlik inimene, aga ometi hakkas papa suure sõja ajal suitsetama,“ ütleb lapselaps. Sigaretid olid Vene ajal päris tavalised asjad, need tolknesid paljudel suunurgas. Aga papal oli luust sigaretipits, mille otsa ta oma Priima pani. Nägi väga peen välja.

Sigarettidest veel põnevam asi oli piip. Papal oli mitu piipu – kaks tavalist siledat, aga kolmas oli nikerdatud ja uhke. Ja piipude juurde kuulusid muidugi tubakakotid,“ jutustab Pruuli. Kui Tiit lapsepõlvekodust ära kolis, oli papa juba ammu surnud. Ühe temast alles jäänud tubakakoti võttis Tiit mälestuseks kaasa. Piibuga vanaisa ajalehte või raamatut lugemas – see on Tiidu üks mällusööbinumaid lapsepõlvepilte.

„Suitsetamisega oli meil ka oma rituaal. Magasin tihti vanaisa toas. See oli mu lemmikaeg. Kõigepealt sain ühe šokolaadikommi, siis pesin hambad ja läksin voodisse. Kustutasime laelambi ära ja mina ütlesin: „Papa, teeme nüüd punast tuld“. Vanaisa pani Priima põlema, viskas ennast voodisse, tegi päeva viimase suitsu ja rääkis mulle lugusid vanast ajast. Väga palju oli juttu ajaloost, eriti Euroopa sündmustest. Nimed Otto von Bismarck ja Napoleon Bonaparte olid nii erilised, et jäid meelde. Aga need oli soojad ja humoorikad jutud, Prantsuse revolutsiooni verest ja õudustest kuulsin hiljem ajalootundides,“ räägib Tiit.