KUS OLED NÜÜD SA? 70 aastat kestnud sugulaste otsingud viisid sihile

Leida Madrus (75) mäletab juba varajasest lapsepõlvest, kuidas pere keskis räägiti tema vanaonust, kes pärast Venemaale põgenemist jäljetult kadus. Kuigi tol ajal oli infot pea võimatu saada, ei andnud perekond alla ning otsis kadunud Aleksandrit aastakümneid.

Leida on oma sugupuud põhjalikult uurinud ja saab tänu sellele juhtunut väga detailselt jagada. Oma peres ainsana ülikoolihariduse saanud vanaonu Aleksander sündis 1889. aastal ning juba 15aastaselt elas ta üle esimese Vene revolutsiooni. Süvenes trots kehtiva korra vastu, mis viis lahkhelideni teiste vendadega. Eesti Vabariigi algusaegadel teenis Aleksander Eesti Vabariigi armees, kus ta aga hakkas koos sõbraga tegema kommunistlikku propapangat, mille eest sattusid nad Alliku vangilaagrisse. 1919. aastal õnnestus Aleksandril vangilaagrist enne kohtu toimumist põgeneda ning ta läks koju, kus õel oli just laps sündinud. Õde pakkis Aleksandrile toidumoona kaasa ning mees hakkas kõndima Venemaa piiri poole, et Eestist põgeneda. Piiril võeti ta kinni ning vastavas protokollis on kirjas, et ta ületas piiri vangiriietes ja tunnistas, et on parteilane. Venemaal olles pidas Aleksander õdedega kirjavahetust. Õde Alma aidast leiti ka viimane Venemaalt saadetud kiri, milles oli pilt Aleksandri naisest Alidest. See oli ka viimane kord, kui perekond Aleksandrist kuulis.

Pärast nõukogude võimu tulekut ütles üks Aleksandri vendadest, et kui Aleksander veel elus on, siis nüüd tuleb ta koju. Seda aga ei juhtunud. Perekond tegi mitmeid järelepärimisi arhiividesse, kuid infot ei väljastatud. Alles pärast Eesti iseseisvumist, kui arhiivid avati, leiti esimene oluline infokild Parteiarhiivist. Nimelt oli seal Aleksandri parteiarvestuskaart infoga, kus ja millal ta Venemaal töötanud oli. Alates 1918. aastast oli Aleksander olnud Venemaa Kommunistliku Bolševike Partei liige ning pärast Venemaale minemist õppis ta Leningradi Ülikooli Töölisfakulteedis. Seejärel elas ta Pihkvas ja Krasnõi Strugi külas Leningradi oblastis. Aastatel 1930–1933 töötas Aleksander Leningradis Külvaja kirjastuses, kust ta suunati edasi Krasnodari kraisse Estonka ehk Laheküla külla mittetäieliku eestikeelse kooli direktoriks. Tema abikaasa töötas samas lasteaia juhatajana. 1938. aastal visati Aleksander parteist välja ning võib arvata, et sellega tema elu ilmselt ka lõppes.