Leinast sündinud armastus: koerakese surm tõukas uue elukutseni

Viljandi juurtega Jaana Vahter oli kooli ajal täiesti tüüpiline tüdruk – mängis nukkudega ning oli ka muidu viks ja viisakas. Väike Jaana oli eeskujulik ja põhjalik nii koolitundides istudes kui ka mängumaailma sukeldudes. Põhjalikkus iseloomustab selle loo kangelast nüüdki, sest tema elumuutus on kõike muud kui hetkeemotsioonide nõrk pinnavirvendus.

Kui Jaana elamisse sisse astun, on hetkeks tunne, nagu hakkaks põrand mu jalge all ujuma. Ühtäkki on mu jalgade ümber lainetav pruunikirju mass, millest kostab kiledaid helisid ning mis mind justkui endasse neelata üritab. Kui järjekindlalt pilku fokusseerida üritan, saan peagi aru, et pakun huvi nii umbes paarikümnele väga elava loomu ja lõputu uudishimuga chihuahua'le ehk tšihhule, nagu perenaine seda suurte silmade ning paarikilose kehakaaluga koeratõugu hellitavalt nimetab. Jaana on tulihingeline koerakasvataja ning Eesti Chihuahua Klubi pikaaegne juhatuse liige.

Istun suure elutoa keskel laiutava laualahmaka taha, kus ootavad marjadega kaunistatud ekleerid ja aurav kohv. Katsun välja uurida, kuidas koerad Jaana ellu sattusid ning mil määral karvased sõbrakesed ta saatust suunanud on. Lapsena paelus Jaanat ilumaailm ning nukkude klanimise, kostüümide ja korrastatud soengute kõrval olid kohustuslikeks mänguelementideks kaerahelvestest kokku möksitud näomaskid ning värvipliiatsite karbist välja võlutud meik. Pole vist mõtet kauem keerutada – juba enne täisealiseks saamist astus Jaana veel päriselt algamata karjäär oma esimesi tibusamme ilumaailma suunas. „Inna Tarmaku raamat „Peeglike, peeglike seina peal...“ oli üks mu põhilektüüre,“ naerab naine.