TIIU KAANELUGU | Kauksi Ülle: „Mul ei ole inimestega konflikte, mul ei ole vaenlasi, aga on neid, kellele mu põhimõtted ei meeldi.“

„Ta om nii tõistõ, nii tõistõ, mis tast saa?“ korrutasid võrokestest tädi ja vanaema, kui vasktraadikarva juustega Ülle kõneks tuli. „Minu suguvõsas, kus kõik on korralikud, kasina huumoriga töökad inimesed, tundus mulle, et olen inetu pardipoeg,“ tunnistab kirjanik Kauksi Ülle (61, kodanikunimi passih Ülle Kauksi). „Mind vaadati kogu aeg kui „tõistõ“ (kirjakeeles teistmoodi – toim). Kusjuures ma ei teinud tegusid, mida ei tohiks. Lihtsalt olemuselt olin teistmoodi.“

Teistmoodi? Kindlasti! Ebatüüpiline? Otse loomulikult! Praegugi säravad tema kiharad kuldjaspunaselt. Tõsi, nüüd juba erksa-ärksa juuksevärvi toel. Aga silmahakkav toon on Üllele üdini omane. Vere liini pidi. „Vasktraaditooni juuksed pärisin isaemalt,“ sõnab Ülle. „Kui tema pilti vaadata, siis olen ma väga tema nägu. Isegi hääl pidi samasugune olema. Vanad sugulased ütlesid mulle, et ma räägin nagu Ella. Aga ta suri noorelt, oli pisut üle 50 aasta vana.“

Tolle pildi sai Ülle isapoolsete sugulaste käest õige hiljuti. Saatuse tahtel polnud tema tutvus oma isagagi teab mis pikk. „Nad ei olnud emaga abielus ja nad absoluutselt ei suhelnud,“ räägib Ülle, kes sai isaga tuttavaks siis, kui oli juba päris täiskasvanud. „Nii ongi mul neist ainult punased juuksed ja aidamehe geenid. Nimelt olid isa isad alati aidamehed. Kui olin 40+, sain isaga tuttavaks ja 50+, kui temaga suhtlema hakkasin. Siis ta suri. Isa kirjutas jahijutte ja luuletusi. Mul on neid mingi pakk, aga ma ei ole seda läbi töötanud. Ma ei teadnud, et isa kirjutas. Selle paki andis ta mulle alles siis, kui tuttavaks saime.“