JAGATUD SALADUS | Hull kelgusõit pani elu üle järele mõtlema

Jagatud saladus annab hingerahu! Oodatud on teie kaastööd nii lapsepõlvest, kooliajast kui ka isiklikest kogemustest täiskasvanuelus. Lood võiks olla umbes 3000 tähemärki pikad. Ilukirjanduslikku vormi toimetab need kirjanik Urmas Lennuk. Autorile on soovi korral tagatud anonüümsus.

Oli kevadine koolivaheaeg, käisin neljandas klassis. Kevad jõudis aina lähemale, mitu päeva oli juba sulailm. Äkki pöördus tuul öösel itta ja talv tuli tagasi. Miinuskraadid tõmbasid sulalumele kõva kooriku peale. Jääväljad meelitasid lapsi liugu laskma. Meie pere poistel tuli pähe mõte panna harilikule kelgule vihmakuuest puri peale. Nüüd läks sõit jää peal lahti. Poisid mässasid selle kelguga mitu päeva, siis tuul tõusis, hakkas sadama ning jää muutus libedaks. Kuna vaiksema ilmaga mulle kelgul kohta ei jagunud, otsustasin nüüd salaja proovida, kuidas tugeva tuulega puri toimib.

Istusin kelgule, puri neelas tuult ja sõiduriist lausa kihutas kodu juurest allamäge. Algul oli uhke tunne, aga kui kelk heinamaale jõudis, tuli hirm peale. Jõgi oli sealsamas ja selle üks kallas geoloogide suviste kaevamist tõttu jäävaba. Puuraugust purskav vesi ei lasknud kalda äärde jääd tekkida. Kelgul oli suur hoog sees. Kartsin, et mõne minutiga olengi seal jää all.