ARMAS ESE | Hannes Hermakülale sai tähenduslik mälestusese jõupaberisse pakitud imelikust kobakast

Ajakirjaniku Hannes Hermaküla (56) kodu seinal on kell, mille ta emapoolsed vanavanavanemad Johannes ja Juuli Tuulisvorm said 1914. aastal pulmakingiks. Johannest pole Hannes kunagi näinud, Juulit aga küll.

Vanavanaisa Johannesest (1888– u 1951) on Hannesele kõige rohkem rääkinud vanaema Rutt (1918–2002), Johannese ja Juuli tütar. Johannes oli hästi töökas mees, koos oma vennaga ehitas ta Tapale üheksa korteriga üürimaja, kus ka ise oma perega elas. Maja ühes otsas oli neil pagariäri. Peres pagareid polnud, aga nad müüsid seal saiakesi. Johannesel oli Ameerika auto Oldsmobile, millega ta sõitis Tapal taksot. Kui venelased 1940ndate aastate algul Eestisse tulid, siis oli Johannes mootori kapoti alt välja võtnud ja metsa peitnud, aga venelased viisid auto kere ikkagi minema.

Kui eestlasi hakati Siberisse saatma, olid ka Tuulisvormid hirmul. Nad kolisid oma majast ära ja läksid elama pisikesse majja Rohelisel tänaval. „Sealt majast mäletan oma vanavanaema Juulit (1892–1980), väikse poisina käisin tema juures,“ ütleb Hannes. „Juulit kutsuti Mammaks ja ka Luuluks. Juuli oli hästi hakkaja. Kui tema laps, mu vanaema Rutt, saadeti Siberisse, siis ta kasvatas Ruti lapsi – mu ema Riinat ja ta venda Peetrit. Ka keerulistel aegadel oli Juuli elujaatav, alla ei andnud. Ruti lapsed olid küüditajate tulles just maal, nii pääsesid nad Siberist.“