Ettevaatust! Supilusikatäis pihlamarju on soovitatav süüa iga päev, välja arvatud ühel juhul

Pihlamarjades on palju vitamiine ja mineraalaineid, neid saab kasutada paljude haiguste ravi toetamiseks. Vanarahvas peab pihlakat pühaks puuks, mis kaitseb kodu.
Toorete marjade söömisel võib tekkida kõhupuhitus, eriti ettevaatlik tuleb olla neil, kel on mao ülihappesus.

Pihlakas on kõige külmakindlam vitamiinirikaste viljadega puu. Pihlamarjadest saab teha leiba, veini, mahla, siirupit, moosi. Marjadel on mõru maitse, mis leebub külmade saabumisel. Sellepärast on hea marju korjata pärast esimesi öökülmasid. Pihlamarjad sisaldavad rikkalikult C-, D-, K-, P- ja E- ning B-grupi vitamiine. Neis on ka bioaktiivseid karotenoide, parkaineid, pektiine, glükosiide, flavonoide ja eeterlikke õlisid ning ka säilimist soodustavat sorbiinhapet. Mineraalainetest sisaldavad pihlakad rauda, magneesiumi, kaaliumi, kaltsiumi, fosforit, räni, väävlit, mangaani.

Pihlamarjadest on abi paljude tervisehädade leevendamisel. Rahvameditsiinis kasutatakse ka pihlaka õisi, vähem ka lehti. Kuivatatud ja peenestatud pihlakamarjadega saab maitsestada kõiki liha-, teravilja-, aedvilja- ja magustoite. Kuivatatud marju võib jahvatada kohviveskis ja kasutada samuti toitude maitsestamiseks – pulbrit võib panna putrudesse, salatitesse, suppidesse. Roogadesse võib lisada ka tooreid terveid marju, näiteks puuviljasuppidesse.