FOTOLAEGAS | Kopli liinide hiilgus ja viletsus

Praeguseks moodsaks ja ihaldusväärseks piirkonnaks vuntsitud Kopli liinidel on varem olnud kurikuulus maine – see oli aastakümneid eluheidikute ja narkomaanide elupaik, kuhu viisakas kodanik naljalt minna ei tahtnud. 20. sajandi alguses Vene-Balti laevatehase töölistele rajatud asula ajaloost on linna arhivaar Kalmer Mäeorg kirjutanud, et laevatehas ja tehaseasula valmisid oma teede- ja tehnovõrguga arhitekt Aleksander Dmitrievi projekti järgi aastatel 1913–1916. „Tegemist oli väga eeskujuliku planeeringuga Tallinna suurima töölisasumiga. Praeguse Sepa ja Kopli tänava ning mere vahelises kolmnurgas paiknenud elamud ehitati tüüpprojektide järgi ja olid tüüpide kaupa rühmitatud. Kuna hooned paiknesid astangutel, nimetati piirkonda vastavalt ülemiseks, keskmiseks ja alumiseks kolonniks,“ kirjeldab arhivaar.

Vastavalt hoonete valmimisele pandi majadele numbrid. Tõenäoliselt 1914. aastal valmisid meistrite majad, töölisasula vanim osa. Meistrite majad olid kivitrepikojaga kahekorruselised 12 korteriga palkhooned. Iga korter, põrandapinnaga umbes 35 ruutmeetrit, koosnes toast, köögist ja vesiklosetist. Mereäärsed elamud nr 53 ja 54 olid isegi kahe-kolmetoalised, millele lisandusid teenijatetuba, köök, vannituba ja WC. Märkimisväärne on, et kõigis majades oli elekter, mis polnudki tol ajal Tallinnas nii iseenesestmõistetav. Lihttööliste elamud jagunesid kaheks: suuremates oli 32 kööktuba, igaüks umbes 15 ruutmeetrit, ja väiksemates 20 tuba, ent leidus ka suuremaid toa ja köögiga kortereid. WCsid oli igal korrusel kaks. Peale elumajade oli liinidel muidki hooneid: haigla, saun, kauplused, postkontor, kino, rahvamaja, kirik ja leivatööstus. Mäeorg mainib, et juba 1916. aasta lõpul elas Kopli liinidel vähemalt 6000 inimest – hiljem pole seal kunagi nii palju elanikke olnud, sest Nõukogude ajal algas liinide vääramatu allakäik.