TIIU JÄRJEJUTT | Põrgust taevasse ja jälle alla tagasi: „Ma olin vaimselt ema juures 24 tundi ööpäevas.“

Viime ema rehabilitatsioonihaigla teiselt korruselt kolmandale, nagu soovitatud. Kõik on valgusrikas ja puhas, rahulik. Milline kontrast, nagu oleks põrgust taevasse sattunud! 

Patsiendid on kenad, on nooremaid ja vanemaid inimesi. Meile tuleb vastu sümpaatne töötaja. Ema eest hakkab hoolitsema teine töötaja, kes ütleb, et nad seavad ta kenasti sisse. Meile näidatakse ruume. Võimlemissaalis juhendab terapeut parajasti üht meest ja teine tegeleb vanema naisega. Näidatakse söögiruumi ja menüüd seina peal. Töötaja selgitab, et meie ema seal muidugi käima ei hakka, temale viiakse toit tuppa.

Üle pika aja tunneme, et ema on heades kätes ja hästi hoolitsetud. Et ta ei pea enam kannatama alandavalt rohmakat pesemist. See jõhker kogemus tuli välja hiljem tema jutust ja seda juhtus vähemalt ühel korral, kui mitte rohkem.