AARE MINU KODUS | Klaveriga koos kasvamise lugu

„Siin ta nüüd on,“ muigab Kristina Paśkevicius ja tutvustab oma kodu ainsat eset, mis on hoolimata mitmest kolimisest temaga kaasa rännanud. „Kaks last on sellega üles kasvanud – klaveril on mängima õppinud nii minu noorem tütar kui ka poeg.“

Weinbachi klaver jõudis Kristinani tema tütre Mooni õpingute algusega ligemale 20 aastat tagasi. Tuttava klaverihäälestaja käest ostetud pianiino oli küll kehvas seisus – kuivanud ja koitanud, kuid plaanis oli see peagi uue klaveri vastu välja vahetada.

Klaverihelidest, mis kasvasid ja muutusid koos lastega, sai aastateks pere elu loomulik osa. „Klaverimänguga seostub mulle algus, kui lapsed alles hakkavad mängima – natuke tüütu toksimine ja klimberdamine, kuni mõne aasta pärast on teisest toast kuulda, et laps mängib ja naudib seda. Mulle meeldib see tunne, kui teisest maja otsast on kuulda, et lapsel on tulnud keha kaasa ja ta on hakanud voolama koos klaveriga.“