Ema õpetus sai saatuslikuks

Oli aasta 1959. Vastse Tartu ülikooli arstiteaduskonna tudengina läksin oma õega peoõhtule. Tantsusaali oli kogunenud palju noori. Tütarlapsed istusid või seisid seina ääres, poisid kogunesid ukse ette. Tantsuks oli kutsutud mängima Kalevi kultuurimaja estraadibänd. Seljas olid mul äsja Kanada-tädilt pakiga saadetud piduriided – roheline läikiv taftseelik, mille all vohas valge pitsivaht ja peeneõieline läbipaistev valge pluus püstikkrae ning rohelise taftist kikilipsuga.

Vahetult enne tantsumuusika algust sisenes saali kolmene seltskond – kaks noormeest ja tütarlaps. Ülemeelikus tujus ja juttu vadistades platseerusid nad minu lähedale. Eriti huvitas mind tumedapäine noormees, kes kandis rukkilillesinist ülikonda. Kui avavalsi esimesed taktid kõlasid, lõid poisid seljad sirgu ja elavnesid. Mina istusin langetatud pilgul seina ääres, kui äkki mu mahasuunatud pilk kangestus rukkilillesinistel püksisäärtel, mis mu ees seisid. Sentimeetrihaaval pilku tõstes tundsin ära tumedapäise noormehe.