ATH diagnoosi saanud naine: „Ma ei taha marineerida negatiivsetes tunnetes.“

Jaanika Aasrandi (45) ellu on lapsepõlves saadud traumad jätnud oma jälje. Enne, kui ta sai ATH diagnoosi, elas ta rahmeldades ja arutult tegutsedes, pistis muu hulgas rinda läbipõlemise, ärevuse, stressi ja koguni elutüdimusega ning otsis pikalt vastust küsimusele, mis temaga ometi lahti on.

Mulgimaa naisi peetakse alati kangeteks ja tugevateks ning eks nad seda ongi. Vahel aga juhtub, et elu mängib vingerpussi ja hoobid tulevad sealt, kus tulema ei peaks. Kuidas tulla toime, kui täiskasvanuna ühel heal päeval tunned, et enam ei suuda? Olgugi, et kõrval on armastav abikaasa, lapsed ja sõbrad.

Praegu Tallinnas elav Jaanika kasvas üles Viljandi äärelinnas üksiklapsena. Ema töötas kaupluses müüjana ja isa oli Viljandis üks nõutumaid torumehi. Ta peab oma vanemaid tõeliseks maasoolaks – nad olid ülitöökad. Ema õmbles kõigile riided selga ja kudus kindad-sokid. Ta oli tütrele lapsepõlves nagu kalju, alati väga soe. Kodune õhustik ei olnud aga Jaanika sõnul hea.