Mis juhtus aastal 1933? Avati esimene autokino ja saabus Suur Depressioon

Liisi Seil, ajakiri Tiiu, 2. juuni 2020

Ajakiri Tiiu heidab igas numbris pilgu ühte aastasse minevikus ning toob sealt välja eredaimad sündmused. Mis toimus aastal 1933?

Majandus on kreenis

Maailma muserdab majanduskriis, millele on antud nimeks Suur Depressioon. Eestis on 1. jaanuari seisuga registreeritud 26 000 töötut. Kehtib range kokkuhoiu- ja koondamispoliitika, kärbitakse koosseise ja vähendatakse palku. Tööpuuduse vastu võideldakse hädaabitöödega. 

Majanduskriis toob endaga kaasa ka poliitilise kähmluse ja valitsuskriisi. Pärast ägedaid vaidlusi võtab valitsus 27. juunil napi häälteenamusega vastu otsuse devalveerida Eesti kroon. Raha väärtust langetatakse 35 protsenti, viies selle Rootsi krooni tasemele. See samm on majandusele kasulik, kuid rahva hulgas vallandub paanika: 28. juuni varahommikul kiirustavad inimesed välja võtma oma hoiuseid ja ostma suurtes kogustes sageli mõttetut kaupa.

Majandus on kreenis (Ajalooarhiiv)

Algab Hitleri valitsusaeg

Weimari Vabariigi president Paul von Hindenburg nimetab 30. jaanuaril Saksamaa valitsusjuhiks ehk kantsleriks Adolf Hitleri – keskpärase kunstniku, kes on  võimuladvikusse jõudnud tänu suurepärastele oraatorivõimetele. Uus kantsler kuulutab kohe välja ennetähtaegsed valimised, sest valitsuses on natsidel vähe kohti.

27. veebruaril põleb Berliinis maha Riigipäevahoone, selle süütamises süüdistatakse kommuniste. Märtsi lõpus jõustub seadus, mis kehtestab riigis eriolukorra ja annab Hitlerile piiramatu diktaatorivõimu. Natsid hakkavad kärpima Saksa kodanike tsiviilõigusi ja kõrvaldama vastaseid. 10. mail hävitatakse Saksamaa linnades tuleriitades 25 000 raamatut, mis väidetavalt ohustavad natside võimu.

Algab Hitleri valitsusaeg (Imago /Scanpix)

Suvistepühad panevad lõdisema

Ajaleht Nool kirjutab 1933. aasta 10. juunil, et seekordsed suvistepühad ei pakkunud tartlastele midagi huvikohast. „Tudengeist ja õppivast noorsoost tõmbus Tartu tühjaks juba enne pühi, samuti puges hulk harilikke surelikke Tartust pühadeks maale elama teiste koti pääle rahakehval ajal. Järelejäänud rahvast otsis külmakartev intelligents sooja kodunt, toppides ahju viimsed talvised küttetagavarad. Keskmisel ja viimasel pühal mindi kohvikusse vahetama päevauudiseid või külastati kino: mõni üksik kügeles, talvepalitu seljas, ka Vanemuise aiakontserdil. Pööbel tegi aga otsi puhkpillide plärtsudes jõeaurikul või -mootoril linna ja Jänese vahel. Kuid suuri uudiseid polnud säälgi näha: ainult paaril mehel löödi kulmud maraskile.

Avatakse esimene autokino

Juunis avatakse Ameerika Ühendriikides esimene drive-in-kinoteater, kus saab vaadata väliekraanile näidatavat filmi ilma autost lahkumata. Ettevõtmise algatab Richard Hollingshead, kes annab ettevõtmisele nime Park-In Teater. New Jersey osariigis Camdenis asuv autokino mahutab korraga umbes 400 sõidukit. Seansil osalemise eest tuleb maksta 25 senti auto ja 25 senti inimese eest. 

Samal aastal patendib Hollingshead oma idee, mis saab inimeste hulgas järjest populaarsemaks. Autokino saavutab Ameerikas oma haripunkti 1950. aastate lõpus, kui riigis on umbes 5000 autost filmivaatamise kohta.

Avatakse esimene autokino (Wikimedia)

Siivutu kelm saadetakse Kihnule

17. oktoobril tabatakse Läti Valkas kurikuulus pornograafiliste fotode tegija Ned de Baggo ja saadetakse asumisele Kihnu. Päewaleht kirjutab, et raudteepolitsei konstaabel nägi kiirrongi nr 11 vagunite vahel piiluvat meest, kelle ta pildi järgi ära tundis. „Ned de Baggot katsus alul põgeneda, kuid konstaabli hüüde peale jäi ta wiimaks seisma. Läbiotsimisel leiti B. juurest 3 pornograafilist üleswõtet ja mingisuguseid aadresse.

Siivutu kurjategija viiakse kõigepealt Riiga, kuid siis toimetatakse ta Pärnusse, kust saadetakse sisekaitse ülema otsuse põhjal edasi asumisele Kihnu saarele. Et Baggol pole kaasas piisavalt raha, millega sõidu eest tasuda, tuleb tal kõndida 40 km tapiga Selistesse, kust postipaat viib edasi Kihnule.

Vargamäe lugu jõuab lõpule

Rahvakirjanik Anton Hansen Tammsaare jõuab 1933. aastal lõpule mahuka tööga – ta lõpetab oma suurromaani „Tõde ja õigus“. Trükist tuleb epopöa viimane, viies köide, kus kirjanik võtab kokku romaani varasema sündmustiku, sõlmib tervikuks ideeliinid ning laseb oma tegelastel jõuda rahu ja mõistmiseni.

Romaani tegevus on liikunud taas Vargamäele, kuhu Indrek pärast tormilisi linnas elatud aastaid tagasi tuleb. Ta püüab isatalus jõuda endas selgusele, samal ajal kui mälestustes meenutatakse palju seda kunagist algusaegade Vargamäge, millest on juttu esimeses osas. Romaani lõpus lahkub Indrek Vargamäelt, kuid lugu jõuab algusesse tagasi: „Ja ta pani esimest korda oma käe Tiinale ümber piha ning viis ta sellelt väljamäelt alla, kust Vargamäe Andres oli mitukümmend aastat tagasi oma naise Krõõdaga üles tulnud ja talle esimest korda näidanud tema uut eluaset – Vargamäed.

Enne V osa kirjutamist olevat Tammsaare külastanud 1933. aasta suvel oma kodukohta – Järvamaal Albu vallas Vetepere külas asuvat Tammsaare-Põhja talu. Kirjanik ei olnud seal käinud kolmkümmend aastat. Ta püüdis neil tuttavatel lapsepõlveradadel uidates elustada mälestusi ning saada inspiratsiooni oma loo lõpuosa kirjutamiseks. Romaani kirjutas ta valmis vaid kahe kuuga.

Raamatus „Meie Tammsaare. Kohtumisraamat kirjanikuga“ kirjeldatakse, et enamasti ei olnud Tammsaarel kombeks oma teostega palju ettevalmistusi teha. Ta mõtles üldjoontes välja sündmustiku käigu ja tegelased ning ootas siis, et teos tema sisemuses valmis küpseks. Kui see hetk oli käes ning ta ei saanud enam mitte kirjutada, istus Tammsaare laua taha ning kirjutas oma teosed kõik ühe joonega valmis, pidades pause vaid niipalju, kui tervis nõudis, seisab kahe Tammsaare muuseumi koostöös sündinud ülevaates. „Oma käsikirja viis Tammsaare otse trükikotta seda ümber kirjutamata. Kui oli vaja muudatusi teha, kleepis ta lause peale kitsa pabeririba parandatud tekstiga; vaid suuremate muutuste puhul kirjutas ümber terve lehekülje.

„Tõe ja õiguse“ IV ja V osa eest sai Tammsaare 1934. aastal ka presidendi kirjandusauhinna.

Raamat sellest aastast...

Saun ja vihtlemine,“ Mattias Johann Eisen, Postimehe trükk, Tartus 1933

Väike pruun vihik, mis räägib eestlastele ülimalt olulistest nähtustest, nagu saun ja vihtlemine, on tegelikult äratrükk Eesti Rahva Muuseumi 1932. aasta aastaraamatust. Küllap oli see uurimus Postimehe tegijate meelest niivõrd huvitav, et vääris lausa eraldi ilmutamist.

Rahvaluuleteadlane ja vaimulik Matthias Johann Eisen annab raamatus hea ülevaate sellest, millised rituaalid, tavad ja uskumused on eestlastel saunaga seotud. Kohe esimesel leheküljel ütleb ta: „Paganuseaegsel eestlasel oli kaks pühadust: hiis ja saun. Näib, et viimne esimese ületab. Vähemalt ei tunta esimese kohta kaugeltki nii palju keeldusid ja käskusid kui sauna kohta.“

Tagapool kirjutab folklorist, et endised saunad olid kõik suitsusaunad, alles uuemal ajal on hakatud ehitama suitsuta saunu. Suitsusaunad aga on just kõige paremad „kosulad“, taudide hävitajad, toonitab ta. Puusuitsus leidub palju niisuguseid aineid, mis äkilisi taude tekitavaid baktereid tapavad, nimelt just ahjukütmise ajal. Kuumus tõuseb sel puhul palju kõrgemale kui korstnaga saunas, mille kuumus harva 40 kraadi ületab; see viimane kuumus aga ei suuda baktereid hävitada, kirjutab Eisen.

Õpetlik tarkusetera tänapäevalgi.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?