Ajatu klassika: dramaatilise, et mitte öelda kriminaalse taustaga trikoo

Helen Perk, ajakiri Tiiu, 2. juuni 2020

Ujumisriided on võidelnud end sündsusetu maiguga kehakattest naise garderoobi lahutamatuks osaks.

Supluskultuur tuli päevakorda 19. sajandi algul, kui teatavaks oli saanud värskes õhus viibimise olulisus tervisele. 

Enese avalik paljastamine oli ühiskonnas aga absoluutne tabu. Daamid pidid end tervistavaks supluseks vette kastma kohmaka villase supelkleidiga, mis peitis enda all kohustuslikku korsetti, musti sukki ja pahkluudeni rüüsidega pükse. Kuurortides ilmusid rannapiirile kohmakad supelvankrid, mis olid ehitatud selleks, et neis saaks  ümber riietuda. Ei kõla just mugavalt, eks.

Moeajaloos saab pöördeliseks 1907. aasta, kui Austraalia ujuja ja tummfilmitäht Annette Kellerman (1886–1975) söandab ilmuda Bostoni randa liibuva ujumiskostüümiga, millel pole varrukaid. See on loomulikult ennekuulmatult väljakutsuv temp ja naine arreteeritakse sealsamas. Juhtum sillutab aga teed palju mugavamatele kootud ujumiskostüümidele ja vabastab naissoo vähemalt rannas korsetist. Mustad sukad ja kingad jäetakse veel jalga.

Skandaalne tummfilmitäht Annette Kellerman 1907. aastal Bostoni rannal poseerimas. (Alamy / Vida Press)

1920ndatel iseloomustab naiste rannatrikood meeste supelkostüümidest laenatud horisontaaltriip. Kuid juba pärast Teist maailmasõda hakkab rannarõivas oma elegantsete rüüside ja kangavalikuga sarnanema lühikesevõitu kleidikesega. Ujumisriiete tootja Speedo tutvustab lõpuks ilma villasisalduseta kangast, mis sobib suplemiseks paremini. Hollywood avastab trikoo sensuaalsema tooni, lennutades rõivatüki kiiresti massidesse.

Ehk oleks supelrõivas ühte tükki jäänudki, kui Prantsuse moedisainerid Jacques Heim (1899–1967) ja Louis Réard (1897–1984) poleks tulnud 1946. aastal välja pommuudise,  kaheosalise trikoo ehk bikiinidega. Kuigi kostüümi alumisel osal oli väga kõrge piht, vahel ka pikendatud sääred – seega üsna sünnis –, sai see jäise vastuvõtu. 

Kuid trikood lühenesid, sageli oli püksteosale peale õmmeldud seelikutaoline siil  või oli allserv kelmikalt horisontaalne. Ka hakkas trikoo pakkuma tuge naise figuurile.

Bikiinikultus lahvatas 1980ndatel, kui ihaldusobjektiks tõusis päevitunud keha. Trikoost sai kaaslane retuusidele nii ujumisvõistlusel kui ka tänaval. Moetrendid käivad ringiratast ja sel suvel on daamilikud trikood taas rannamoodi vallutamas.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?