Janika Sillamaa, kirglik tülitseja ja draamade ülestõmbaja: „Ajaga viha kaob, aga ma pean kõik meeles.“

Jaanus Kulli, ajakiri Tiiu, 2. juuni 2020

Erinevalt enamikust tüdrukutirtsudest ei tahtnudki väike Janika saada lauljaks ega näitlejaks, vaid kohe... printsessiks! „Aga kuna minu isa kinnitas nüri järjekindlusega, et nõukogudemaal seda suure tõenäosusega ei juhtu, tuli kõne alla ka balletitantsija. Kahjuks selgus, et nii kõverate põlvedega ei juhtu ka seda.“ Ometi on Janika Sillamaad, kes 23. juunil tähistab 45. sünnipäeva, kaunid kunstid saatnud terve elu. 

Janika jääb alatiseks meie esimeseks eurolaulikuks, kuid ise peab ta hoopis olulisemaks lavastaja ja muusikajuhi tööd Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide Koolis. Koos oma ema Kaariga on ta selle kooli hing. „Mul on korralik töö õpetajana, puudub otsene sundus laulmiseks,“ põhjendab ta lavalt tagasitõmbumist. 

Veel on Janika elus tähtsad inimesed Alma ja Villu, kellega kolmekesi ollakse üks äge perekond. 

Kultuur on koroonast pihta saanud, kuidas läheb Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide Koolil?

Koolil on praegu keeruline aeg, seda enam, et seoses Salme kultuurikeskuse massiivsete renoveerimistöödega pagendati meid sealt teadmata ajaks. Kolima pidime keset õppeaastat ja otsa tuli koroona. 

Veebruaris keset seda hullumeelset segadust tuli meie noorteteatril välja uuslavastus. Hoolimata sellest, et ei saanud enam esineda koduteatris ja prooviruumide ruutmeetrid ajavad kassid ka naerma, läks kõik ootamatult ladusalt. 

Meie teater on selline koht, et ükskõik, mis mul ka ette tuleks, lükkab miski mind siia tagasi. Isegi kui arvan, et enam ei taha. Ja ükskõik kui raske on, on see maagiline koht, kus kõik ikka kuidagi laheneb. Elu käib. Lavastused tulevad välja, filmid linastuvad. Nagu mõni hea haldjas hoiaks oma kätt selle kooli peal.

Niisiis esialgu me veel uksi kinni ei pane. Kui vähemalt mingiski mahus lubatakse toimuda suvelaagritel, jääme ehk ellu. 

(Stanislav Moshkov)

Läheme tagasi teie lapsepõlve. Printsessiks te ei saanud, aga juba kaheksa-aastaselt mängisite nimiosa ema Kaari lavastatud lastemuusikalis „Pöial-Liisi“.

Laulmine polnud minu esimene valik, see lihtsalt tuli mul välja paremini kui matemaatika või sport. Kasvasin üles teatris, elu lihtsalt läks niimoodi. 

Seda Pöial-Liisit tuletatakse mulle palju meelde. Mängisin kaheksa-aastaselt nimiosa, aga suuremaks kasvades ka enam-vähem kõiki muid rolle peale printsi vist. Täiskasvanuna ka Pöial-Liisi ema ja pääsukest. Olen olnud mitu korda selle tüki muusikaline juht ja lavastanud seda ka suvelaagris. 

„Pöial-Liisit“ on mängitud vahelduva eduga 35 aastat, kuid selle staar pole üldse mina, vaid minu ema, kes selle uskumatult ilusa muusika on kirjutanud.

Astume veel ühe sammu tagasi. Milline päris esimene mälupilt teil tänini silme ees püsib?

Päris esimene on see, et sõitsin kodus kausi sees keerdtrepist alla. Ema väidab, et ma ei saa seda mäletada, sest olin kaheaastane. Aga ma mäletan. Mäletan hetke, kui kauss hakkas alla sõitma. Trepp oli laienev ja tumepunane. Trepi keerukohta mäletan. Ja hirmu. Sõidu lõpp oli kummuli maas ja nuttu ilmselt palju.  

Küllap olite paras rüblik ja iseteadlik laps?

Kodus olin rüblik, aga väljaspool kodu hoidsin pigem omaette, vähemalt väiksemana. Pubekaeas olin palju lärmakam. Iseteadlik olen kogu aeg olnud. Õnneks ja kahjuks ma tean, mida tahan.

Tänapäeval räägitakse palju koolikiusamisest. Teiegi puutusite sellega omal ajal kokku?

Tallinna muusikakeskkoolist, kuhu vanemad panid mind viiulit õppima, sattusin Kose keskkooli ja sealt Oru põhikooli. Linnatüdrukuna maakeskkonnas olin ma nii teiselt planeedilt, et ärritasin paljusid. Ent mul oli tugev ja toetav perekond, tulin sellest välja. Praegu klassikaaslastega kokku saades on tunded pigem soojad. 

Õpetajana näen, et see teema tuleb ikka üles. Kõige arusaamatum on minu jaoks inimeste eristamine positsiooni, päritolu ja varandusliku võimekuse pinnalt siin postsovetlikus ühiskonnas, kus 35 aastat tagasi olid kõik ühtemoodi vaesed. Mõtteviis, et tagasihoidliku sissetulekuga inimene on saamatu ja kasutu, on kahjuks levinud. Ikka satun tänaval kuulma algklassilaste kemplemist à la minu isal on palju raha, ta maksab sinu isa ülemusele ja siis ta saab peksa. Lapsed räägivad, mida vanemad kodus arutavad.

Kiputakse unustama, et tagasihoidlikumad võimalused on tihti neil inimestel, keda me ühiskonnas kõige rohkem vajame – arstid, päästjad, politseinikud, õpetajad. Nemad ei ole elukutset valinud raha pärast. 

Teine asi on võõraviha. Mitte nahavärvi pinnalt, vaid lihtsalt võõristatakse kedagi, kellel on prillid või vistrikud või kes lonkab. Lapsed pelgavad teistsugust, sest inimene pelgabki instinktiivselt tundmatut. See on koht, kus lapsevanemad ja õpetajad saavad palju ära teha. Kui õpetajal on silma ja delikaatsust, saab ta kiusatavat rakendada vastutust nõudvate ülesannete täitmisel. Kui inimene tunneb ennast vajalikuna, näevad seda ka teised ja kiusatava populaarsus hakkab märkamatult tõusma. 

Märkamata ei tohi jätta ka kiusajat, sest temalgi on probleem. Kiusaja on samuti abivajaja, sest rõõmus terve psüühikaga laps ei tunne vajadust kedagi alandada. Kõik ei pea kõigile meeldima, aga 21. sajandil võiks normaalsus olla tsiviliseeritud suhtlus.

Kindlasti on teil kooliajast ka mõni ergastav ja tore mälestus?

Üsna mitu. Kõige erksamad ei kannata trükimusta, sest 1990ndatel oli elu väga kirev. Lubatud oli palju asju, mis praegu on keelatud. 

Lapsena sai pioneer oldud ja viiuldajate laagris käidud. Maakoolides olid põllul käimised koos lõkete ja küpsekartulitega ühiskondlikult kasuliku töö tundideks. Ere mälestus on, kuidas käisin esimeses klassis muusikakeskkooli mudilaskooriga laulupeol. Massiproovid, kaasa pandud võileib ja limonaad. Suurem osa laule oli küll Leninist, aga marssida sai ja kaare all laulda!

Keskkooli ajal Westholmis oli meie füüsikaõpetaja kirglik ufofänn, tunnis lugesime Paradoksi ja Universumi ajakirju. Pinginaaber Eveliniga tegime tunnist poppi, käisime Toome kohvikus moonisaia ja makrasalatit söömas. Maru reis oli 1991. aastal Westholmi kooli kooriga, kui käisime Soomes ja laulsime Finlandia-talos. See sõit käib ka selle punkti alla, et 1990ndatel oli väga kirev elu.

Räägime sirgeks seiga teie eluloos. Õppisite lavakooli XXI lennus, kuid ei lõpetanud, sest õppenõukogu ei kiitnud heaks teie lavastatud ja Nukuteatris etenduma pidanud Tšehhovi näidendit „Karu“. Mis juhtus?

Minu ja eksamikomisjoni kunstilised nägemused ei ühtinud. Paljudesse koolidesse võetakse õpilasi üle arvestusega, et mõni kukub nagunii välja. See on nagu  tõsielusari, kust keegi peab lahkuma. No ja kui ei lahku vabatahtlikult, siis peab valikuid tegema. Valik on nende otsustada, kes parasjagu žüriilaua taga istuvad. Sellel hetkel olid otsustajateks inimesed, kes arvasid, et ma võiks töötada mõnel teisel erialal.

Mida peate suurimaks saavutuseks muusika vallas?

Oma lavastustest rokkooperit „Faust“ ning muusikale „Verelegend“, „Kullaketrajad“ ja „Lumekuninganna“, neil kõigil on ka minu enda libreto. 

Mulle endale kirjutatud lauludest on kõige rohkem mängitud „Rahutut“, „Kui sõnast saab liblikalend“ ja „Ei leia sõnu“. Vokaalses mõttes kõige suuremad väljakutsed olid nimiosa Elton Johni muusikalis „Aida“, täiesti ebainimlikku vokaali nõudev Ajatar minu enda „Kullaketrajates“ ja ooperlik madam Giry roll „Ooperifantoomis“. Lemmikrollid on Anita „West Side Story’s“, Berta Mason „Jane Eyre’is“ ja Maarja Magdaleena „Jesus Christ Superstar’is“. Anita oli üks mu unistuste rolle lapsest saadik. Bertas on midagi ürgset ja hullu ja samas kohutavalt oma. Magdaleena oli mu esimene kokkupuude professionaalse muusikateatriga. 

Palju on räägitud, et esindasite esimesena Eestit Eurovisioni lauluvõistlusel, kus jäite looga „Muretut meelt ja südametuld“ eelvoorus viiendaks. Vähem sellest, et suurtelt lavadelt tasahilju kadusite. Solistikarjäär ei köitnud?

Minu arusaam, milline minu muusika peaks olema, erineb nii palju sellest, millisena mind omal ajal suuremalt tutvustati. Minu 2013. aastal ilmunud albumit kuulates saab sellest arusaamast mingi pildi. See on maailm, mida ei saa nende armsate lastelauludega kuidagi samasse patta panna, need on paralleeluniversumid. Olen liiga palju muusik selleks, et teha midagi vastu tahtmist. Käärid jäid sisse ja nii ma teatrisse kadusin. 

Ma laulan, kui tuju tuleb ja kutsutakse, aga peamiselt kirjutan muusikat. Kuid isegi kui meie kool peaks kinni pandama ja mul tuleb hakata olukorda ümber hindama, jääb lava endiselt kohaks, kus ma ennast kõige vabamalt tunnen.

Eurovision jääb tänavu esimest korda selle võistluse ajaloos ära. Mitte ainult meie Uku Suvistele, vaid kõikide riikide esindajatele oli see ikka tohutu löök. Kas võistlus oleks võinud toimuda virtuaalselt?

Sellise suurürituse korraldamine virtuaalsena on kindlasti pikk protsess. Tegu olnuks uue formaadiga, kus peaks rakenduma ka uued reeglid. Olen peaaegu kindel, et seda oleks tehtud, kui oleks olnud mingigi võimalus. 

Mul on kohutavalt kahju Ukust, kes oli Eurovisionile mineku igati välja teeninud. Õiglane oleks, kui võistlus toimuks samade laulude ja esitajatega samas riigis, ainult järgmisel aastal. 

Teie abikaasa Villu (42) töötab Soomes. Peab olema vist väga tugev ja usaldav, et kaugabielu toimiks?

Esiteks, me ei ole abielus. Mitte et ma abielu kui institutsiooni eitaks, lihtsalt meie pole need abiellujad inimesed. Oleme mõlemad üksikud hundid, koos täiesti vabatahtlikult ja ilma ühegi kohustuseta. Meie suhte alus on sõprus ja ühised väärtushinnangud. 

Võib-olla me ei olekski enam paar, kui oleksime kogu aeg ninapidi koos olnud. Paljud lähevad lahku, kui esimene kirg jahtub. Meil oli koos nii palju teha ja rääkida, et polnud aega lahku minna. Pärast ei leidnud enam mõtet.  

Villu ei tööta pidevalt Soomes, kuigi jäi sinna koroonavangi. Ta töötab seal projektipõhiselt ja tal on töökohustusi ka eri paikades Eestis. Laiali pillutatusest hoolimata oleme perekond ja väga hästi funktsioneeriv.

Perefoto aastast 2015 koos Villu ja kahekuuse Almaga. (Hele-Mai Alamaa / pere ja kodu)

Emaks saite küllaltki hilises eas, veidi enne 40. sünnipäeva. Kas see oli teie enda valik?

Tagantjärele tundub, et võis olla alateadlik valik. Ma ei mõelnud sellele eriti, aga ühel hetkel lihtsalt juhtus nii ja nüüd olen viieaastase Alma ema.  

Alma polnud planeeritud, aga oli oodatud ja on väga armastatud. Villu on superisa. Et just nii läks, oli meie puhul parim stsenaarium. Oleme kolmekesi väga äge perekond, kuigi üks on keerukama iseloomuga kui teine. 

Kuidas tulete välja olukorrast, kus kellegi käitumine või muremõtted üle pea käivad ja silme eest mustaks lööb?

Enne Almat läksin kõndima. Jalutasin öösel kilomeetreid, kuni viha või pettumus maha jahtusid ja lahendused kuju võtsid. 

Praegu enam seda võimalust kahjuks pole. Vahel aitab, kui korjan nööri pealt puhta pesu kokku või teen poenimekirja valmis. See annab hingetõmbe, saan jõu ja sukeldun tagasi hullumeelsesse lavastamisprotsessi. Aitab ka klaas veini ja kuum dušš. 

Mul on mantra: kui ei saa teha suuri asju, tee väikseid. See tähendab, et kui kõik kokku jookseb, siis alusta väikestest igapäevastest asjadest. 

Kuidas lahendate kodused tülid – kui neid üleüldse ette tuleb?

Loomulikult tuleb! Kõik me kolm oleme võimelised vägagi põhjalikult tülitsema. Oleme kirglikud vaidlejad ja draamat oskame ka üles tõmmata. Isegi siis, kui tundub, et pole võimalik. Varem paugutasime ikka korralikult. 

Nüüd Alma ees ei kakle. Aga Alma kakleb meiega, kui talle olukord ei sobi. Tema geneetiline kood lihtsalt ei võimalda õndsat rahulolu kõigega, mis talle ette pannakse. 

Kõigil meie pere naistel on selgroog, see lihtsalt avaldub eri moodi. Vana Alma, Kaari ema, oli nagu jändrik Muhu kadakas – kui midagi pähe võttis, siis ei pannud ükski vägi teda ümber mõtlema. Ema Kaari on päikeseline. Mina löön aeg-ajalt välku ja müristan. Alma on tornaado. 

Lahendused tulevad siis, kui ollakse maha rahunenud ja hakatakse arutama konstruktiivselt. See printsiip kehtib kõikide vanuste puhul, vähemalt meie peres. 

Õnneks on kirglikkusel ka plusspool. Meie ühised ettevõtmised on väga lennukad ja emotsionaalsed. Villuga on lihtsalt kõige lahedam ükskõik kus käia, kas teatris, kontserdil või näitusel. Pärast vaidleme ja muljetame tunde ja tunde. Meil on alati millestki rääkida. Mida aeg edasi, seda rohkem adun, kui kohutavalt tähtis see on. 

Janika ema Kaari süles. (Erakogu /Stanislav Moshkov)

Pikka viha ei pea? Või on vastupidi?

Pean pikka viha! See on ilmselt mu kõige keerulisem iseloomujoon, sellepärast püüan asjatuid konflikte vältida. Ajaga viha kaob, aga ma pean kõik meeles. 

Oma kogemustest pole ma märganud, et inimene oleks tegelikult ilus ja hea. Igaühes on kaks poolt. Usun, et inimesed kasvavad ja õpivad, isegi kui nad põhiolemuselt ei muutu. Kui oma hea poole välja toome ja aitame inimestel olla õnnelikud, saame kõik maailma paremaks muuta. 

Millised on kõige drastilisemad muudatused, mida eriolukord on teie igapäevaellu toonud?

Lapsena oli mul tohutu aukartus söögitegemise ees, aga sellest hoolimata olen ma köögiga mitte ainult sina peal, vaid lausa intiimses suhtes. Armastan marju ja maitseaineid, külmutan suve ja sügise maitseid. Imeline tunne on teha detsembris rabarberikooki või märtsis kõrvitsasuppi. Peab vist veel ühe sügavkülmiku ostma.  

Koroonakriis on toonud aga köögipoole parema planeerimise. Kuna poodi sattusin kord nädalas ja aega oli, siis sain menüü põhjalikult läbi mõelda. Uusi retsepte olen katsetanud. 

Almal on üsna piiratud menüü, mida ta on nõus tarbima. Võtsin ette missiooni ja hakkasin uuesti läbi küpsetama-keetma kõiki oma vanu lemmiktoite. Praegu on ju karulaugu ja rabarberi aeg. Mõlemad ema aiast värskelt võtta.

Ja ära sa ütle, praeguseks olen lausa kolm uut suppi lapsega sõbraks teinud. Kõige suurem üllatus oli armumine Prantsuse sibulasuppi. Kusjuures ta elimineeris klassikalise juustusaia, mis supi sisse käib, aga supp ise läks nagu kerisele! Täielik ema-tütre pidu. Taljesõbralik ja rahakotisõbralik.  

Kõige tähtsam, et pidasime Almaga maha pikki vestlusi ja võtsime ette väga elulisi teemasid. Muidu oleme ka palju koos, aga enamasti on need jutud asised ja lühemad, sest mul on siis arvutis 101 tööd pooleli. 

Lugesin raamatuid peaaegu samas tempos kui enne Almat. Võtsin kätte ja vaatasin ära väärtfilmid, mis ammu järge ootasid. Ja siis uuesti mõne sellise filmi, mis tuletab meelde, et elu on elamist väärt.  

Korralikult sai kokku hoitud! Bensiini ei kulunud, kodune trennimatt sai kõvasti vatti.

Negatiivne pool oli igatsus pärisinimeste, teatri ja kontsertide järele nii siin- kui ka teisel pool eesriiet. Nagu teistelgi muusikutel, jäid ka minul kontserdid ära. Teatri võlu seisneb vahetus kogemuses. Teatrikoolis ikka suhtleme, saadame ülesandeid ja etüüditeemasid, aga need tunnid ei toimu päriselt. 

Minus on peidus paras erak, kes naudib üksi ja ainult oma perega olemist, aga see, mis toimus, oli isegi mulle liig.

17aastasena Eurovisionil. (TOOMAS VOLMER/ETA/ÕHTULEHT)

Kuidas teie laps ja teie lapsevanemana tulite toime distantsõppega?

Alma mudilasring oli meie ainus distantsõpe, sellega tulime toime. Mudilasrühma õpetaja on minu ema Kaari ja temal juba ideed otsa ei lõpe. Igal teisipäeval ja neljapäeval tuli ringkiri uute ülesannete ja äraarvamismängudega. 

Pidi lavastuma laulumäng „Kakuke“, kõik laulud ja repliigid on selged. Kahjuks ei saanud seda esitada. 

Kindlasti mahub teie päevadesse veel midagi peale kooli ja pereelu?

Jah, minu virtuaalkunsti kirg, mis sai alguse 2005. aastal. Nüüd on mul peaaegu 100 000 – hetkel 99 109 – reprot stiilide kaupa kataloogides, viidetega muuseumidele. See kirg on mind juhtinud paljude kunstnike elulugusid lugema, kirjutasin isegi näidendi „Impressionistid“, mille seejärel ka ära lavastasin. 

Siis kogu mu naiselikkuse maailm – oma tujukuse juures meeldib mulle valida just selle päeva lõhna üle 50 parfüümi hulgast. Kosmeetikatarvete kapp ja maitseainete riiul on need kohad, mis panevad vahel ohates mõtlema suurema elukoha vajadusele. Praegu mahume veel kuidagi ära. 

Ja kõige lõpuks armastan ma muinasjutte – maagia ja tavaelu põimumist. Sellised kirjanikud, nagu Borges ja Bulgakov on vaieldamatult oma märgi jätnud. Aga ka lastelood. Kääbik oli üks minu suuri lemmikuid algklassides. Ilma igasuguse valehäbita lugesin ka kõik „Harry Potterid“ läbi. Ükskord „Catsi“ teise vaatuse ajal pidin lavale hiljaks jääma, sest nii põnev oli. Eesti kirjanikud on ka oma jälje jätnud. Minu masti lood on Kaplinski „Silm“ ja „Hektor“ ning Baturini „Kentaur“.

Võib öelda, et olete jõudnud küpse naise ikka. Mis on veel jäänud tegemata ja südamel?

Mingid pisividinad, ladina keel ja reisid, aga tegelikult pole midagi südamel.

Põhimõttelised asjad, mida algaja muusikuna tahtsin, oli kirjutada rokkooper, teha enda lugudega plaat ja mängida laval kirglikke naisi. Kõik need soovid on täitunud. Laval olen mänginud peamiselt venelasi, mustlasi ja latiinosid, nõidasid ja vampe.

Peale selle on elu mulle ette söötnud kogemusi, millest ma ei julgenud unistadagi. Olen pidanud üllatavalt palju tantsima ja tegema ühele oma lavastusele isegi koreograafia. Mingil hetkel hakkasin ise lavakujundust ja kostüümi nuputama, sest polnud kedagi, kes minu hullustega kaasa oleks tulnud. 

Ma armastan kirjutada. Nii dialoogi kui ka muusikat. Just nimelt kirjutada, sest olen väga noodikirja usku ja kirjutan oma lood detailideni partiideks. Tihti ka pop-lood. Ma tõeliselt armastan seda teha.

Naisena pole ka midagi hädaldada. Villu omab enamikku neist omadustest, mida ma teismelisena omale pähe võtsin, et mis ühel mehel peab olema ja mul on hea meel, et ma saan tema konstruktiivset mõtlemist ja leidlikkust oma lapses näha. Lapsena oli mul tohutu aukartus söögitegemise ees, aga sellest hoolimata olen ma köögiga mitte ainult sina peal vaid lausa intiimses suhtes.

Nii, et kui mõtlema hakata, siis ma ei oska midagi konkreetset enam tahta.

Kaari tütretütar Almaga tema esimesel sünnipäeval. (Franck Reisner)

Palun ennustage, missugune hakkab olema maailm pärast koroonat. Viie aasta pärast oleks huvitav üle lugeda.

Seda, et piirid kinni jäävad, ma ei usu. Samuti ollakse samasuguse olukorra jaoks kindlasti paremini valmis nii Eestis kui ka terves maailmas. 

Virtuaalõppe võimalus on kõvasti arenenud. Inimesed on erinevad, kõik pole aplad suhtlejad ja mõni eelistab ise omas tempos nokitseda. Kindlasti on paljud avastanud, et koduõpe sobib neile paremini kui füüsiline kool.  

Peaaegu surmahoobi saanud meelelahutusmaailmas on viimaste aastatega niigi kohutavalt palju muutunud, et edaspidi muutub tõenäoliselt veel kiiremini ja drastilisemalt. Võimalik, et meelelahutuslike suurtööstuste aeg on ümber, et enam ei tehta staare ega looda ikoone. Iga juutuuber saab võimaluse ennast ise üles töötada. Filtreid pole. Garantiid ka pole.  

See on juba täiesti teistsugune maailm. Kas see on hea või halb ja kuhu see viib, seda ei oska öelda.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?