Raske tõvega mees: „Algul kardad, et sured, aga hiljem kardad, et ei suregi!“

Liisi Seil, ajakiri Tiiu, 2. juuni 2020

Tallinlane Heinar Kudevita (80) on nelikümmend aastat elanud koos tõvega, millel on peen prantsusepärane nimi – Ménière’i haigus. Kogemuse võtab ta kokku lausega: Algul kardad, et sured, aga hiljem kardad, et ei suregi!

Humoorikas ütlus, mis pärineb tegelikult ühelt Heinari kaaskannatajalt, tabab hästi selle piinarikka haiguse olemust. 

Teeme Heinariga intervjuud meili teel, sest Ménière'i haiguse üks sümptomeid on kuulmispuue. Seetõttu ei saa ta rääkida telefoniga ega kasutada muid akustilisi sidevahendeid. Kuid Heinar on osav kirjutaja.

Kui haigus 1980. aasta septembris ilma hoiatamata algas, oli ta 40aastane. Mees istus koos abikaasaga kodus diivanil, kui järsku kattus sekundite jooksul külma higiga. „Enesetunne oli kohutav. Mitte ükski senine kogemus ei olnud sellega võrreldav. Kuna mingit nähtavat põhjust ei olnud, tekkis hirmutav tunne,“ kirjeldab Heinar pearinglushoogu, millega kaasnes tugev surve kõrvas.

Heinar kargas ehmatusega püsti, taipamata, mis on juhtunud. Abikaasa leidis auto, sellega sõideti Mitšurini tänavale vältimatu abi punkti. Kõrvaarst andis ärevusevastase tableti. 

Haigushoog taandus paari tunniga, kuid ühel ööl kordus kõik uuesti. Lisandusid tasakaaluprobleemid. Hommikul sõitis Heinar arsti juurde. „Mul oli õnne, sest noor neuroloog Pelgulinna polikliinikus pani mulle ilma mingite uuringuteta kohe alguses täpse diagnoosi,“ ütleb ta. Paljudel sellist õnne pole, sest Ménière’i haigust ei tunta sageli ära.

Kuigi prantsuse arst Prospèr Ménière seletas selle haiguse lahti juba 1861. aastal, ei teata siiani selle olemust ega tekkimise põhjuseid. Haiguse tõttu suureneb vedeliku rõhk sisekõrvas. See kahjustab poolringkanaleid, kus asub tasakaaluelund, ja ühtlasi ka tigu ehk kuulmisorganid.

15 protsendil juhtumitest on haigus geneetiline, kuid samas võib see tabada igaüht. „Öeldakse, et tavaliselt haigestutakse 40–60 aasta vanuses, kuid seda juhtub ka palju nooremate ja vanematega,“ kirjeldab Heinar.

Ménière'i haiguse kolm olulist sümptomit – raskekujuline pearinglus, tinnitus ja kuulmislangus – ei ilmne paraku korraga. Kõigi kolme tunnuse väljendumiseni võib kuluda aastaid. Seejuures on haiguse kulg väga individuaalne. „Kuidas ja mille põhjal neuroloog mulle õige diagnoosi pani, on siiani arusaamatu,“ tunnistab Ménière’i põdeja.

Nagu uppikeeratud võrkkiiges

Heinari haigushood hakkasid järjekindlalt korduma. Need tekkisid ootamatult, enamasti öösel magamise ajal.

„Seda saab ette kujutada nii, et inimene lamab võrkkiiges ja äkki, ilma mingi hoiatuseta, keerab keegi selle ringi,“ püüab mees oma kogemusi sõnadesse panna. „Tunne on selline, nagu inimene prantsataks kohe-kohe maha, kuid seda ei järgne. Enesetunne on kirjeldamatult kohutav. Saabub iiveldus koos hirmsa oksendamisega, kuid see ei too mingit kergendust.“

Haigushoo ajal saab Heinar lamada vaid ühel küljel. Kui ta pead kas või natukegi liigutab, hakkab ümbrus keerlema. „Silmad ei suuda tabada ühtegi punkti, silmaterad liiguvad tahtele allumatult,“ kirjeldab ta nähtust nimega nüstagm. „Keha on kaetud higiga, vaheldumisi on kord kuum, kord külm. Südametegevus on nõrk.“

Selline hoog kestab kolm-neli tundi, alles siis saab haige pilgu millelegi peatada ja ettevaatlikult pead pöörata. Nõrkustunne säilib veel paar päeva.

Kõigi nende hoogude ajal on Heinari kõrval olnud tema abikaasa, keda mees nimetab imeliseks inimeseks. „Abikaasa tegevus seisneb läbihigistatud ihu- ja voodipesu vahetamises, vähemalt kolm korda ühe haigushoo jooksul. Samuti kummeli- või palderjanitee valmistamises. Enamiku ajast soovib haige olla üksi.“

Haigushoogude vahepeal toimis Heinari organism normaalselt, kui välja arvata pidev tinnitus, mis püsib praegugi. See võib olla vaikne, kuid muutuda hetkega valjuks. Esineb kohinat, undamist, vilet, aga ka muusika- või inimhäältega sarnanevat heli.

„Paljud ütlevad, et just tinnitus on neile kõige raskemini talutav. Siiski on sellega toimetulek individuaalne. Mind see ei häiri, seda tuleb võtta kui paratamatust,“ tunnistab menieerik.

Pikkamööda arenes Heinaril välja ka kuulmislangus ja 1995. aastal hakkas ta kasutama kuuldeaparaati. Praegu on mehe kuulmislangus 85 dB, seda peetakse raskeks kuulmispuudeks.

Vaevustest hoolimata käis Heinar ikkagi palgatööl. Kõik tema tegemised on olnud seotud elektriga, kuigi Ménière'i haigust põdeval inimesel on keelatud elektrikuna töötamine. „Elektriku töö on siiski üsna mitmetahuline ja kuna olin elektriseadmete remontija, siis elektri tõttu eluohtlikke situatsioone ei esinenud,“ tunnistab vestluspartner.

Ükskord oleks haigushoog võinud saada ikkagi saatuslikuks. Heinar seisis oma töölaua taga, kui teda tabas ootamatu peapööritus ja ta kukkus betoonpõrandale selili. „Silmi avades nägin otse oma näo ees turritavat lahtivõetud mootori tikkpolte. Vaid 30 sentimeetrit eemale kukkudes oleksin maandunud peaga nende otsa,“ ütleb ta.

Haigushoogu saab leevendada

Heinari sõnul ei ole selle tõve vastu mingit rohtu. Talle on kirjutatud Betaserci tablette, kuid need liigitab mees platseeboravimite hulka – neist pole abi. Ka meedikud pole selle haigusega üleliia kursis. Vähemalt kahel korral on Heinar pidanud väljakutsutud kiirabiarstile selgitama, mida ta haigus endast kujutab.

Muutus toimus siis, kui Heinar sai arvuti ja internetiühenduse. Soome Ménière'i liidu kodulehelt leidis ta vastused paljudele küsimustele. „On siiski üht-teist, mida inimene saab oma olukorra kergendamiseks ette võtta!“ kinnitab ta.

Esimese asjana soovitab Heinar kõigil menieerikutel pidada järjekindlalt päevikut. Sinna tuleb kirja panna päevasündmused, enesetunne, toidusedel, stressitase ja ööuni – kõik, millel võib olla väiksemgi seos haigusega. 

„Aja jooksul saab selle põhjal kindlaks teha tegurid, mis aitavad kaasa haigushoogude tekkele. Kindlasti tuleb loobuda alkoholist, nikotiinist, kofeiinist ja soolast ning piirata suhkru tarvitamist. Stress on üks suuremaid haigushoogude tekitajaid,“ kirjeldab nõuandja.

Heinar on loobunud ka rahvarohketest üritustest ja liigselt väsitavast tegevusest. Ta ei saa viibida kohtades, kus on värvikirevad seina- või põrandakatted, vilkuvad tuled või reklaamid, vali müra, inimeste ja autode pidev liikumine. Pearinglust tekitab ka suurtes kaubamajades riiulite vahel liikumine.

„Tuleb järgida normaalset päeva- ja unerežiimi, kerget füüsilist koormust. Kindlasti ei tohi jääda ennast haletsema!“ toonitab ta.

Heinar on Soome Ménière liidu liige ja osalenud selle koolitustel. Palju on teda aidanud selle haiguse tuntud spetsialist, professor Ilmari Pyykkö, keda mees peab oma lähisõbraks. 

Nähes, et ta suudab enda probleemidega toime tulla, tundis Heinar kohustust jagada teadmisi ka Eesti saatusekaaslastega. Ta lõi interneti kodulehekülje, kus kirjeldab oma lugu menieerikuna. Kümme aastat on ta juhtinud Eesti Tinnituse ja Ménière'i Ühingut.

Praeguseks on Heinari vaevused taandunud. „Õnneks on sel haigusel omadus muutuda aja jooksul kergemaks. Rasked haigushood lakkavad, kuid uimasus, väsimus ja tasakaaluhäred jäävad. Nende puhul aitavad harjutused, mida nõustamistel pakume,“ kirjeldab Heinar. “Kuid see haigus on igaühel individuaalne ja üheseid soovitusi ei ole. Kuigi haigusnähud kergenevad, tiksub alati kusagil mõni viitsütikuga pommike, mis võib ootamatul hetkel üllatada.“

Ühing õpetab hakkama saama 

- Statistika ütleb, et Ménière’i haigust põeb umbes 5 inimest 1000st.

- Eesti Tinnituse ja Ménière'i Ühing pakub inimestele teavet selle haiguse kohta oma Facebooki foorumis, kodulehel ja loengutel. Infot ühingu kohta saab aadressil meniere-haigus.simplesite.com.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?