Priidu Adlas: „Hetkel, kui ma näitleja Raivo Adlasele valguse peale sätin, kaovad tunded – ta on pigem objekt kui isa.“

Aigi Viira, ajakiri Tiiu, 2. juuni 2020

Öeldakse, et käbi ei kuku kännust kaugele. Isa Raivo Adlas naerab, et tema valguskunstnikust poja Priidu kohta peaks ütlema hoopis, et käbi ei kuku kändudest kaugele. „Priidul on neid kändusid ju jube palju – lavastajast ja teatrijuhist vanaisa Kaarel Ird, lavastajast vanaema Epp Kaidu, näitlejast ema Kais Adlas ja mina ka lõpuks.“

Priidu Adlas (35), valguskunstnik

Olin üsna nooruke, kui käisin koos vanematega Ugalas Jean Anouilh’ „Becketit“ vaatamas, lavastaja oli Kalju Komissarov. Tollest ajast mäletan ka Vanemuise lavastusi „Tagahoovis“ ja „Macbeth“. Need lavastused lummasid mind ennekõike oma mastaapsusega, juba toona vaimustusin tehnilisest poolest rohkem kui ägedatest rollidest. Võib-olla oli see lihtsalt poisslapselik huvi, sest lavakujundus on mõnes mõttes konstruktor, mis pannakse päeval kokku ja võetakse õhtul lahti.  

Etendusi ei vaadanud ma pehmel samettoolil. Minu koht oli Vanemuise suures majas lava kõrval, kus on etenduse juhi pult. Portaali ja puldi vahel on ühe tooli jagu ruumi – sealt vaatasin etendusi ja sealt tuli kogu see armastus lavataguse maailma vastu.

Teismeliseeas tundsin huvi juba ka ema-isa töö vastu, siis tulid sel teemal vestlused. Lapserolle mulle küll pakuti, kuid lavale ma ei kibelenud. Põnevust polnud.

Jutte, et ära jumala eest näitlejaks taha, ma kodus eriti ei kuulnudki, pigem öeldi, et ära teatrisse rihi. Teatritöö ei ole väga stabiilne, soovitati asjalikum amet leida. Aga ma ei murdunud, kuigi vahepeal oli mõte minna merekooli. Kui põhikooli lõpus tuli valida, kas reaal- või humanitaarala, sai võetud viimane. Siis oli selge – teater – ja võtsin suuna Viljandi kultuuriakadeemia valguskunsti erialale. 

Juba kooliajal katsetasin koostööd isa Raivoga, kui ta tõi Palamuse harrastusnäitlejatega lavale Madis Kõivu „Tali“. Isa oli lavastaja, kes andis küllaltki vabad käed – sai teha ja töötada ning pilti maalida. Ta ei seganud mind, saime hakkama.

Lugusid sellest, kui keerukas võib olla töö suurte loojanatuuridega, me vanematega ei rääkinud. Neid asju olen omandanud töö käigus, kuid seda keerulisem on see ka olnud. Ei ole ma vanematega rääkinud ka sellest, kuidas teatris ellu jääda – seegi tuli katse- ja eksitusmeetodil ja see kool veel kestab.

Isale võiksin ma õpetada kas või seda, kuidas valgusega tööd teha, kuid ma pole oma teadmisi talle edasi andma hakanud, ta pole küsinud ka. Ju ta ei taha! 

Olen töötanud nii repertuaari- kui ka projektiteatrites – et endal põnevam oleks, otsin vaheldust. Sestap olen alatihti lennus, eriti praegu, kui olen vabakutseline. Nii sattusin isaga koos töötama möödunud sügiseses lavastuses „Faehlmann“, kus isa kehastas hullu prohvetit. Kuid ei maksa arvata, et valgustan isa hellema pilgu ja käega kui ülejäänud trupiliikmeid! Hetkel, kui ma näitleja Adlasele valgust peale sätin, kaovad tunded – ta on pigem objekt kui isa. Näitlejad on ikkagi osa pildikompositsioonist.

Väike vend ja suur õde: Priidu ja Triinu. (Erki Pärnaku)

Raivo Adlas (80), näitleja ja lavastaja

Aasta oli 1984, kui helistasin sünnitusmajja Toome peal ja sealt öeldi, et juba tuli. Mina kuulsin, et juba suri ega saanud midagi aru. „Ei-ei, juba tuli välja!“ öeldi vastu ja sain aru, et kõik on korras. 

Poega nägin siis, kui talle ja Kaisule haiglasse järele läksin. Teda oli meie perre tükk aega oodatud ja kõige suurem ootaja oli tütar Triinu, kes nõudis endale õde või venda. Ju tal oli vaja nukku, kellega mängida. Nukkusid oli tal küll, aga vaja oli elusat! Me Kaisuga lootsime, et tuleb poiss, sest tüdruk oli juba olemas. 

Poeg aga ei saanudki nimeks Kaarel vanaisa Kaarel Irdi auks. Sellest me ei rääkinudki, küll oli kõne all Mihkel teise vanaisa järgi. Sünnitunnistusele kirjutati hoopis Priidu. Tüdruk oli saanud nimeks Triinu tollal Vanemuises etendunud „Tuhkatriinumängu“ järgi, kus mina mängisin printsi. Ütlesin, et paneme poisile Priidu. Triinu ja Priidu on eesti nimed ning kõlavad ilusasti.

Kui Priidu hakkas juba ise teatris käima, siis ega ta etendusi vist väga vaadanudki – istus valgustajate juures ja vahtis tehnilist värki. 

Korra lõi Priidu kaasa telesaates „Enno“, kus tema oli poeet Ernst Enno väiksena ja mina suurena. Roll tuli pojal elavalt ja ilusasti välja ning toona näis, et nüüd on lapsel pisik sees, küllap temast näitleja tuleb. Aga tuli välja, et ta ei tahagi! 

Olen oma õpilastele rääkinud, et jumala eest, näitlejaks saamine on viimane asi, mida tahta. Nagu lavastaja Ago-Endrik Kerge on rõhutanud, on näitleja kõige õnnetum amet, sest peab tegema, mida tahab lavastaja, mida valgustaja ja mida kunstnik. Priidule ma ei pidanud seda rääkima, sest tema ei tahtnudki näitlejaks. 

Näitleja Marje Metsur pidi kunagi Mati Undi lavastatud monotükis „Rästiku pihtimus“ laval rõivad seljast heitma. Valgustaja oli oma sõbralt küsinud, kas ta tahab alasti naist näha – muidugi tahtis! See pidi olema viisakas stseen hämaras, aga need kaks noort valgustajat panid sealt puldist täisvalguse peale! See oli markantne juhtum, mis upitas valgustaja vaat et jumala rolli. Tõsi on, et see, kas näitleja on laval näha või mitte, on valgustaja teha.

Priidu tegi väga õige otsuse, kui valguskunsti valis. MInd huvitab väga, mida ta teeb, käin tema valguskujundustega lavastusi spetsiaalselt vaatamas. Olen näinud väga huvitavaid asju! Valgus on tihti kõige huvitavam asi teatris, see on üldse tulevikuala. Kõikide nende Eurovisionidega käivad kaasas niisugused valgusemängud, et naudid kõike seda ega pane tähele, kas keegi mängis või laulis ka. Kõik on nii visuaalne!

Valguskunst on vägagi tulevikuala. Tööpuudust pojal minu arvates ei ole, sõidab muudkui mööda Eestit ringi. „Faehlmanni“ esietenduse järel Vanemuises ei saanud ta isegi pidusse jääda, vaid pidi sõitma Narva tööle!

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?