PENSION: kas koguda, kuidas koguda ja kas teisel sambal üldse on mõtet?

Juhan Mellik, 2. juuni 2020

Ühiskonnas kirgi küttev pensionireform paneb kõige rohkem pead kratsima just neid, kellel tööeluga hüvastijätmine pole enam aastakümnete, vaid kõigest aastate küsimus. Kuidas oleks kõige mõistlikum – kas jätkata teise sambasse kogumist nagu seni või hakata ise oma rahavooge käsutama? Ning on sellel teisel sambal üldse suuremat mõtet?

Vähemalt ühes on üksmeelel nii elukutseline pankur kui ka küpses eas naisinvestor: ka oma eluekvaatori ületanud inimesel pole liiga hilja raha kasvatamisega alustada. Oleks igal juhul mõistlikum, kui raha lihtsalt sukasäärde pista!

Muidugi tuleb teine sammas üldse jutuks eeldusel, et väärikas kodanik võttis sambaga liitumise omal ajal vaevaks: kohustuslik oli see ainult aastal 1983 või hiljem sündinuile. Ning samavõrra oleneb sellest, palju inimene üldse teenib.

Meenutuseks: kehtiva korra järgi läheb praegu sambasse kaks protsenti inimese brutopalgalt, sellele lisandub riigilt neli protsenti tema palga pealt arvestatavast sotsiaalmaksust.

Isegi väikeste summadega saab koguda

„Mina ütleksin nõnda: kui inimesel pole selget nägemust, mida ja kuidas ta tegelikult tahab, peaks ta raha sambasse alles jätma ja mitte midagi tegema,“ soovitab 63aastane Liivi Ramula.

Proua kuulub nende entusiastide hulka, kes kasuliku hobi korras oma rahaasju juba aastaid ise ohjavad. Erinevad aktsiad, fondid, Naisinvestorite Klubi – need on märksõnad, mis iseloomustavad Ramula elu. See ei tähenda sugugi, et ta eeldaks säärast pühendumust kõigilt.

Liivi Ramula julgustab oma pensioniga tegelema neidki endaealisi, kelle palganumber pole kõige säravam. (Julia Vakina)

„Kuigi olen põhiolemuselt säästlik, hakkasid minu reservid suurenema alles siis, kui viimane laps kodunt lahkus. Olin üle viiekümne,“ ütleb naine. „Siis tundsin: oh, nüüd hakkab raha üle jääma.“ Teise pensionisamba kõrvalt liitus ta ka läbinisti vabatahtliku kolmanda sambaga.

Ramula sai seda endale lubada, sest töötas rahvusvahelises asutuses tasuval kohal. Ent ta julgustab pensioniga tegelema kõiki neidki endaealisi, kelle palganumber pole võib-olla kõige säravam. Isegi neid, kellel teist sammast veel ei olegi. „Kui kogu oma jõud sinna alla paigutada, ei ole hilja alustada viiekümnendates,“ ütleb Ramula. Rasva varuda tuleks nii või naa.

„Väikeste summadega kauem koguda... las läheb samamoodi edasi, ärge peatage makseid,“ soovitab proua. Kui inimene käib tööl, on oluline, et midagi endiselt tilguks. „Sellisel juhul summa ikka kasvab ja kunagi kaugemas tulevikus oled iseenesele tänulik. Isegi väikeste summadega saab, ka mina panin omal ajal poole kogu palgast,“ meenutab Ramula hetki, kui temagi teenistus polnud kõige parem. „Aga lihtsalt võtta raha välja, minna reisile, osta mingeid asju – seda ei pea ma õigeks.“ 

Ramula plaan peab silmas rohkem järelkasvu: et tema kogutud summa on suhteliselt suur, tahaks ta jätta midagi lastele.

Hoiduge suure suuga petisest!

„Pensioniks peaks hakkama koguma üle 45aastane inimene,“ mõtiskleb ettevõtja ja pangandustegelane Indrek Neivelt. Muidugi tuleb enne võtta arvesse olukorra eripärasid. Kui inimesel on kaelas kallis tarbimislaen, siis kiirkorras esimesena maksta ära just see. Eluasemelaen võtab kauem, aga kui seegi lõpuks kukilt läinud, siis võib näiteks sama summa iga kuu hoopis pensioniks kõrvale panna.

Korjamiseks liiga hilja pole Neivelti sõnul kunagi. Isegi siis, kui pensionieani jääb veel kõigest kümme või kakskümmend aastat. „Teine võimalus on loota riigipensioni peale, aga siis tuleks ilmselt kauem töötada. See peaks olema igaühe enda otsus.“

Indrek Neivelt soovitab esmalt ära maksta laenud. (LAURA OKS)

Oletame, et 50aastane poemüüja Ülle teenib kuus 700 eurot kätte. Ühtlasi kogub ta ka teise pensionifondi, kus ilutseb nüüdseks number 7000 eurot. Milline võiks Neivelti hinnangul olla see summa siis, kui kätte jõuab pensioniaeg?

„Paljukiidetud eksperdid arvestavad selle muidugi sendi täpsusega välja ja minagi saaksin sellega hakkama, aga see on suur enesepettus,“ muigab Neivelt. 

Võiks võtta välja poole aasta tagused Eesti Panga prognoosid teise samba tootlikkuse kohta ja võrrelda neid tegelikkusega, lisab Neivelt. „Kui inimene on praegu 50, siis ilmselt läheb ta pensionile 70aastaselt. Ehk siin on veel ees vähemalt üks – aga võib-olla ka kaks majanduslangust.“ Aktsiad kaotavad siis nii paar-kolmkümmend protsenti, kuid turud taastuvad peagi. Samas ei tea keegi, kui palju trükitakse juurde raha ja milliseks kujuneb inflatsioon.

Kes peaks tahtma raha juhtimise enda kätte võtta, sellele annab Neivelt nõu kasutada indeksfondi, milles leidub ka aktsiaid. Ainult aktsiatega mängida oleks liiga riskantne. Hoiust ei soovita mees samuti – inflatsioon võib madala tootluse lihtsalt ära süüa.

Üsna kindlasti võib ka oodata, et pensionireformi segaduses ilmuvad päevavalgele petised ja aferistid, kes heauskliku inimese rahanatukest endale noolivad. Kõige suurem risk on meelitajad, kes lubavad varadele tootlust 10–12 protsenti või rohkemgi. „Riskivabalt loomulikult, vähemalt oma jutus,“ hoiatab Neivelt. Nõnda loovutatud rahast jääb inimene küll enam kui tõenäoliselt ilma, sest – nagu soovitab pankur panna inimestel kõrva taha – riskivaba tootlus on tänapäeval null protsenti. „Aga selliseid pettureid on meie ümber palju. Reklaamida nad oskavad ja raha reklaami tegemiseks on neil ka,“ hoiatab ta.

Ühest ja õiget taktikat ei saa Neivelti sõnul pensionieelikutele anda. „Alati on hea, kui mingi summa on kõrvale pandud,“ resümeerib ta. „Aga kui palk on alla keskmise, siis teisel sambal mõtet ei ole.“

Teine pensionisammas muutub vabatahtlikuks

  • Teise pensionisambaga liitumine või sealt lahkumine muutub kõigile vabatahtlikuks. Kui inimene soovib, et kõik jätkuks vanaviisi, ei pea ta tegema midagi. Vastasel juhul peab ta esitama avalduse pangale või pensionikeskusele. Avaldusi saab hakata esitama alates järgmise aasta jaanuarist. 
  • Hiljemalt märtsikuu lõpuks laekunud soovid realiseeritakse septembriks. Raha väljavõtmisel peab sellelt tasuma 20 protsenti tulumaksu.
  • Alates selle aasta 1. juulist kuni järgmise aasta augusti lõpuni peatab riik teise sambasse tehtavad maksed ning liitunud saavad otsustada ise, kas endapoolse kahe protsendiga palgast jätkata või mitte. Jätkajad saavad hiljem riigilt kompensatsiooni.
  • Erandiks on aastail 1942–1960 sündinud inimesed, kelle puhul jätkab riik tavapäraseid makseid kuni tänavu novembrini. 
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?