Ilus meenutus, kuidas käsitööoskus kandub põlvest põlve

Kaie Nõlvak, ajakiri Tiiu, 2. juuni 2020

Kui Vastseliinas elav Eve Karu (70) kõik ema Õie Ojametsa käsitööd ja endagi kootud vaibad välja õhku hingama toob, sünnib neist koduõuele imevahva värvikirev näitus.

Teiste esemete hulgas on ka pruunides toonides ruuduline diivanikate, mis kaitseb Eve elutoasohvat. „Diivanikatted on minu meelest eriti armsad, neile heegeldas ema ka pitsi serva,“ silitab Eve mälestusi tekitavat käsitööeset. 

Tema ema kudus palju juba noorpõlves. Sel ajal tehti palju vajalikku kodus ise: voodilina- ja käterätiriiet, pesuriiet, villast ülikonna- ja mantliriiet, tekke. „Tikkida ja heegeldada meeldis talle ka. Mul on alles ema kootud diivani- ja tugitoolikatted, padjakatteid, meie kodukihelkonna rahvariideseelikud, ka paar kaltsuvaipa, mida polegi raatsinud kasutusele võtta,“ loetleb igasugusest käsitööst huvitatud naine. „Muidugi meenutavad teda suur seinavaip ja gobelääntehnikas pilt.“

Eve ema hoolikate käte all on valminud ka väga korralikud kaltsulõngast vaibad. „Põlvamaal Süvahavval tehti tellija materjalist niisugust lõnga. Selleks tuli sinna viia vanad kudumid, näiteks vanad kampsunid, millel tuli enne õmblused välja lõigata. Vanad sokisääred ja katki kantud kindad kõlbasid ka,“ jutustab Eve. 

Eve näitab ema kootud diivanikatet, mida kaunistab äärepits. (Jassu Hertsmann)

Vabrikuhunt lõhkus materjali, sellest tehti heie ja lõpuks lõng. Veidi tuli ka villa lisada. Vaat see oli puhastverd taaskasutus ja sellest lõngast põrandariided peavad kaua vastu. Nüüd olen ühe sellise ema kootud vaiba ka kasutusele võtnud,“ näitab tütar. 

Oma lapsepõlvest mäletab Eve, et kui emal oli teinekord telgedel voodilinakangas või linased köögirätikud, sai temagi kudumist proovida. „Kui kangas on üles pandud, on see töö ju lihtne,“ kinnitab käsitöölembene naine. Elukutselt on ta  kõrgharitud agronoom, kõik tema leivatööaastad on seotud põllumajandusega, peamiselt seemnekasvatusega.

Kanga käärimise ja telgedele paneku õpetas ema Evele selgeks umbes kolmekümne aasta eest, kui tütar oma perega lapsepõlvekoju elama tuli. Umbes samal ajal muretseti majapidamisse ka uued kangasteljed. Kudumine on Evele lemmikuks saanud ja jäänud, kuigi nii tema kui ka ema käisid omal ajal muudelgi käsitöökursustel.

„Emal oli annet iga käsitöö peale, ta oli seejuures tohutult kannatlik ja põhjalik. Kui kunagi gobelääntehnikat õppisime, siis oli tema sellel kursusel ainuke, kellel pilt valmis sai. Ja kui lilltikandiga tegelesime, võtsid teised enamasti käsile padja või väiksema pildi, aga ema tikkis suure seinavaiba. Talle kohe meeldis suuri töid ette võtta. Minul sellist püsivust pole,“ nendib Eve. Samas on ta ise teinud päris usinalt lapitöid, mis pole põrmugi kergete killast.

Eve lemmikud on praegu kaltsuvaibad. Neid koob ta tellimise peale ja ka nii-öelda oma lõbuks.

Ka Eve tütred ja lapselapsed on kududa proovinud. Kõige vanemal pojatütrel Sandral tuli vanaema sõnul päris ilus vaip välja.

„Kanga ülespanekust ei tea meie peres peale minu küll keegi suurt midagi, aga olen mõelnud, et tuleks see noorematele ka selgeks õpetada. Meil on ju üle kolmekümne aasta eest tõeliselt oma ala meistrilt tellitud väga head teljed. Kudumise traditsioon võiks jätkuda,“ arvab käsitöösõber.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?