Liina Tennosaar isa Kalmerist: „Ta oli sarmikas, härrasmehelik, oskas olla. Raha oli tal ehk veidi rohkem kui teistel, sattus vahel välismaalegi.“

Siiri Rebane, ajakiri Tiiu, 2. juuni 2020

Näitleja Liina Tennosaare (55) ema ei olnud neiupõlves sugugi vaimustunud tuntud lauljast Kalmer Tennosaarest ega ka tema laulmisest. Ometi oskas mees endast 15 aastat noorema näitlejanna nii ära võluda, et neist said abikaasad. 

20. septembril 2020 saab Kalmer Tennosaare surmast 16 aastat. Lugu ilmus esmakordselt 16. juunil 2020.

Liina räägib naerdes, kuidas tema ema Sirje käis noorena koos oma õe Tiinaga kuulsa laulja Tennosaare kontserdil. Õel olid lilled kaasas, nagu tol ajal kombeks, ja ta ütles, et nii toredale mehele ei julgegi lilli viima minna. „Ema oli haaranud õelt lilled ja öelnud, et võib need ise viia sellele lollile Tennosaarele, kes laulab nii mesise häälega,“ naerab Liina.

Tol ajal korraldati Nõukogude Liidu linnades kultuuridekaade. Algaja filminäitleja Sirje Arbi ja juba populaarne laulja Kalmer Tennosaar olid saadetud Irkutskisse dekaadile. Seal nad tutvusidki. 

Millega siis Kalmer Sirje ära võlus? „Ta oli sarmikas, härrasmehelik, oskas olla. Raha oli tal ehk veidi rohkem kui teistel, sattus vahel välismaalegi,“ oletab tütar. „Isa oli juba 36, kui mina sündisin. Ta ema oli juba kartnud, et Kalmer ei võtagi naist ega saagi lapsi.“

Kalmer oli oma pere pesamuna, poputatud ja hellitatud laps, kel olid ilusad riided ja kallid saapad. „Enne Kalmerit oli peres neli tüdrukut. Papa ja mamma ei jätnud lapsetegemist enne järele, kui poja said. Kui Kalmeri asemel oleks tütar südinud, oleksid nad ilmselt veel lapsi teinud,“ naerab Liina. „Kalmer oli oodatud ja igatsetud laps.“

Liina oletab, et küllap oli vanaema Ida oma poja edu üle uhke. Ka Kalmer armastas oma vanemaid ja käis neid tihti maal vaatamas. „Aga ma ei usu, et mamma oskas isa hääle ilu märgata. Hästi laulmine oli nende peres tavaline, nii Ida kui ka tema lapsed laulsid väga ilusasti. Laulupisiku saigi isa ilmselt oma õdede käest – nad laulsid külakooris, kodus, tööd tehes. Neistki oleks võinud lauljad saada,“ arvab Liina.

Sirje oli õppinud Tallinnfilmi õppestuudios, mänginud enne Kalmeriga tutvumist kahes filmis ja töötas Endla teatris näitlejana. Abiellumise ja Liina sündimise järel mängis ta lühikest aega draamateatris. Pärast teise tütre Kadri sündi tuli ema teatrist ära.

Sirje järgmiseks töökohaks sai 25 aastaks ETV. Esialgu oli ta diktor, hiljem muudes ametites. Kui ta sealt pensionile saadeti, läks ta seitsmeks aastaks Kanal 2. Liina arvates ei kahetse ema näitlejakarjääri kiiret lõppu, sest televisiooniski oli tal põnev elu.

Kalmer töötas laulmise kõrvalt samuti pikalt televisioonis. Kui ETV alustas tegevust, sai temast Eesti esimene meesdiktor. Hiljem toimetas ta muusikasaateid, aga eelkõige mäletatakse teda kui 1960. aastate ülipopulaarse laulusaate „Entel-Tentel“ juhti. „Ema ja isa olid televisioonis diktorid, aga mitte samal ajal,“ täpsustab Liina. Kalmeri diktoritöö ajal oli Sirje alles teismeline ja äsja naasnud Siberist, kuhu ta kuueaastaselt küüditati.

Kalmer Tennosaar on nimetanud ennast Kiidjärve poisiks. Kui ta vanemad Samuel ja Ida Adele Rõõmus 1915. aastal abiellusid, asusid nad elama Põlvamaale Kiidjärvele. Sealsamas kasvasid Kalmer ja ta õed, Liinagi veetis lapsena kõik suved seal. Kalmeri lapsepõlvekodu on praegugi alles, seal elab tema õe Vilma pojatütar. „Võin sinna alati minna,“ kinnitab Liina. Oma isa arhiivi, milles leidus ka fännikirju, andis ta Kiidjärve raamatukogule.

Liina lapsepõlv möödus toredas kodus, kus vanemad said aastaid hästi läbi. „Meil käis palju külalisi. Nende mõjul tahtsin minagi näitlejaks saada. Soovisin samuti nende inimeste moodi olla, aga arvasin, et lauljat minust ei tule. Toona ei saanud ma aru, et isa oli nii tore ja rõõmus napsu pärast,“ jutustab tütar. 

„Kodus oli tore umbes minu puberteedini. Vanemad meie silme all väga ei tülitsenud, aga kui isa meie kolmetoalises korteris ühe toa endale võttis ja sellele luku ette pani, sain aru, et midagi on väga pahasti,“ nendib Liina. „Kui isa ära kolis, oli tema uus korter meie vastasmajas Mustamäel. Saime vastastikku aknast vaadata, millal keegi kodus on. Isast me ilma ei jäänud, ta käis meil ikka külas. Kuni surmani veetis ta kõik jõulud meie perega, minu ema juures. Seal peame jõule praegugi.“

Teele, isa tütar uuest abielust on nüüd 30aastane. Liina suhtleb temaga, kuigi poolõde elab Ameerikas. Teele abiellus indiaanlasega ja tal on kolm indiaanipoissi. Vanaisa Kalmer neid ei näinud – ta suri enne laste sündi.

Isa juured viivad Võrumaale

Genealoog Raivo Maine uuris Tiiu palvel Liina Tennosaare sugupuud kahe sajandi ulatuses. Liina isapoolsed esivanemad on pärit Võrumaalt, eelkõige Võnnu kihelkonnast, kuid juured viivad ka Rõuge, Kanepi ja Urvaste kihelkonda. Uurimuse kohaselt on Tennosaar unikaalne nimi, mida on pandud vaid ühel korral Võnnu kihelkonnas, seega on kõik selle perekonnanime kandjad omavahel sugulased või hõimlased.

Isapoolsete esivanemate meesliin viib Võnnu mõisapiirkonda, kus Põhjasõja paiku sündis vanim teadaolev esiisa Tenno Remmal. 1802. aastal sündis Hindrik Tennosaar, kelle pere asus 1842. aastal ümber Konguta mõisapiirkonda (Puhja kihelkond). Hindriku ja Mari poja Jaan Tennosaare abielust An Sawassoniga sündis kaheksa last, kellest ühest, Samuelist, sai Kalmer Tennosaare isa.

Kiidjärve vanavanemad Samuel ja Ida

Samuel Tennosaar pidas Kiidjärve vesiveskis möldriametit. Abikaasa Ida sünnitas perre kuus last: Vilma, Alewi (1918-1918), Endla, Lehte, Elsede (Elsete) ja Kalmeri. 

Liina mäletab nii papa Samueli kui ka mamma Idat. Papat tüdruk kartis. „Tal oli ainult üks käsi, teine oli jäänud veskikivide vahele. Mamma rääkis, et papa oli ükskord töölt varem koju tulnud, ärarebitud käsi allesjäänud käes. Ta oli oma käe aeda maha matnud,“ meenutab Liina. Raivo Maine uurimusest ilmneb, et Samuelil oli terviseprobleeme juba noorena – arstlik komisjon tunnistas ta sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks.

Keskel Kalmer, tema kõrval papa Samuel ja mamma Ida, ees õde Elsete, taga sõbrad Jüri Kalevi ja Aarne Mikk. (Erakogu)

„Minu meelest oli papa riiakas. Ükskord tõi ta pusa kanepikiude ja ütles, et me emaga peame sellest köie punuma. Ema, linnapreili, muidugi ei osanud seda. Saime riielda,“ kirjeldab Liina. „Aias oli võrkkiik, kus mulle meeldis kiikuda. Kui papa õue tuli, pidin kiige vabastama, sest see oli papa koht.“

Vanaema Ida oli Liina sõnul tõeline maamamma paks, põll ees, rätik alati peas ja krunn kuklas. „Imestasin, kui ükskord nägin, kuidas mamma enne magamaminekut juukseid kammis – tal olid poolde selga valged juuksed. Ma polnud teda lahtiste juustega kunagi näinud. Vahel käis ta meid Tallinnas hoidmas, armastas nalja teha, oli tore naljavanaema,“ räägib lapselaps.

Kõige kauem elas Ida ja Samueli lastest Endla, kes suri 98aastaselt, natuke pärast poeg Mati Talvikut. „Kui ta pojast ilma jäi, siis langes maailm kokku,“ nendib Liina. „Lapsena suhtlesin tädidega palju. Neil olid enam-vähem minuvanused lapsed, nii et lapsi oli Kiidjärvel suviti palju.“

Papa Samuel ja mamma Ida, nende tütar Lehte ja tema sõbranna Ellen Kaljumäel 1949. (Erakogu)

Ka ema juured Lõuna-Eestis

Liina emapoolsed esivanemad on pärit põhiliselt Võru- ja Valgamaalt, mõni ka Pärnu- ja Viljandimaalt. Vanim meesliin viib Valgamaale, kus 1841. aastal sündis Rõngu kihelkonna Uderna mõisapiirkonnas Jaani ja Mari tütrena Liis Arb. Tema sai 1862. aastal oma ainsa (vallas)lapse, Michael Andreas Arbi. 

Michael asus elama Tartusse, kus ta 1885. aastal abiellus Karksi kihelkonnas sündinud Mai Warblasega. Kolm kuud pärast abiellumist sündis poeg August Arb (hiljem Arbi), Sirje vanaisa. August abiellus Helme kihelkonnas sündinud Emilie Ilvesega ja neile sündis poeg Arnold Arb, Sirje isa.

Vanavanemad August ja Emilie Arbi, vanaema Leonida ning tema lapsed Sirje ja Tiina Siberis. (Erakogu)

Vanavanaisa oli vorstikaupmees

Raivo Maine uurimuse kohaselt oli August Arbi 1920.–1930. aastail Tartus tuntud vorsti- ja lihakaupmees, talle kuulus mitu poodi. Tollaste ajalehtede kuulutusi jälgides saab hea pildi tema äritegevuse laienemisest. Algselt nimetati kauplust Worstikaupluseks (1924–1925). Peagi ilmus kaubavalikusse ka värske liha, suitsusink ja konservid, seejärel värske leib. 1926. aastal otsis Arbi meierit, kes oskab teha eksportvõid ja Hollandi juustu.

Sellest, et Arbi kauplus oli hinnatud partner, annavad tunnistust mitme tootja kuulutused, kus nende ostukohtade hulgas esines alati ka Arbi poe nimi, tõdeb Maine. Kuid Arbi kauplused olid magnetiks ka varastele. Ajalehtedes oli teateid selle kohta, millisesse Arbi poodi oli sisse murtud ja kui palju kahju kaupmees seeläbi kannatas.

August ja tema naine Emilie küüditati 1949. aastal Irkutski oblastisse. Koos nendega küüditati sinna ka varem vangi võetud poja Arnoldi abikaasa Leonida ning nende lapsed Tiina ja Sirje (Liina ema). Nad vabastati 1955. aastal.

Vanaisa Arnoldil kolm naist

Liina vanaisa Arnold Arb (hiljem Arbi) lõpetas Hugo Treffneri gümnaasiumi, õppis Tartu ülikoolis majandust ja kuulus Akadeemilise Spordiklubi korvpallimeeskonda. Ta tegeles ka võrkpalli, kergejõustiku ja teiste spordialadega.

1945. aastal Arnold Arbi arreteeriti ning tribunal määras talle Saksa sõjaväes teenimise ja metsavendluse ees viis aastat vangistust. Karistuse kandis Arnold Buht-Vanino vangilaagris, järgnesid asumise aastad. Eestisse naasis ta 1959.

Sellest, et Arnold oli noorena kõva spordimees, sai Liina teada alles Maine uurimusest. Küll on Liina teadnud aga seda, et vanaisal oli kolm naist, kellega suhtlesid kõik pereliikmed. „Meil oli tore kärgpere, kus kõik said omavahel hästi läbi. Ema ja isa pulmas olid kõik Arnoldi naised,“ jutustab lapselaps. „Mina mõtlesin lapsena, et mul on neli vanaema – isa poolt Ida ning ema poolt Leonida ja vanaisa teised naised Velda ja Minni. Kõik need neli naist on mind kasvatanud.“

Vanaisa Arnold Arbi Siberis 1946-47. (Erakogu)

„Arnoldi esimene abikaasa, näitleja Velda Otsus, hoidis väga mu ema ja Tiinat, temal Arnoldiga lapsi ei olnud,“ jutustab Liina. „Nende abielu ajal oli Velda Vanemuises tantsija. Arnold oli nii armukade, et pidi kogu aeg naisel silma peal hoidma. Kui Velda tantsis, tahtis ka mees laval olla. Nii läkski ta kordeballetti tantsijaks, kuigi tantsida ta eriti ei osanudki.“

Minniga tutvus Arnold Siberis. „Arnold tegi Minnile kaks last ja pärast võttis ta aumehena ära,“ jätkab Liina. „Niisiis on emal ka poolõde ja -vend. Leonida võttis hiljem samuti endale uue mehe.“

Ehitusinsenerist Arnold kolis koos Minniga Tartust Kallastele. „Tal oli hundikoer Roi, kellega läks hommikul kontorisse ja õhtul tuli tagasi. Taat käis ka vähki püüdmas. Meile Kadriga meeldis, kui Kallaste korteri vann kubises elusatest vähkidest nõgeste sees.“

Vanaema Leonida ehk memme kolis Tartust Tallinna ning hoidis sageli Liinat ja temast neli aastat nooremat õde Kadrit, samuti Liina poega Jassi. „Leonida mängis hästi klaverit, Siberis oli ta sellega leiba teeninud, mängides pidudel tantsuks. Ta oli Pirita-Kose lasteaia juhataja ja muusikakasvataja,“ märgib Liina.

Värvikas vanavanaema Klementine

Liina emapoolne vanavanaema Klementine heegeldas veel kõrges vanuses ilusat pitsi. Ilma prillideta! Ta tegi Liina lapselegi tekikesi ja kampsuneid.

Liina suhtles Klementinega kirjade kaudu, sest vanavanaema elas kõrges eas vanadekodus. Kui Liina käis koos vanaema Leonidaga Klementinet vaatamas, siis nägi too välja imeilus – soeng peas ja ilus puhas kleidike seljas. 

„Ta oli tõeline daam, ainult et vahel jõi ennast täis,“ nendib Liina. 92aastaseks elanud Klementine oli umbes 60 aastat oma elust alkoholiga liialdanud, ometi polnud ta tervisel eriti midagi viga. „Vanadekodust kirjutas ta, et see ja see suri ära, pole enam kellegagi prantsuse ja ladina keelt rääkida.“

Klementine teine pahe oli mängurlus – Eesti ajal mängis ta oma varanduse kasiinos maha. „Naersime, et vähemalt sai ta oma varandusest mängurõõmu. Nõuka ajal oleks see talt nagunii ära võetud,“ muigab Liina.

Kalmer harjutas vannitoas häält

Liina isa juhtis lastesaadet „Entel-Tentel“ ja oli populaarne onu Kalmer. Samal ajal tundis  tütar Liina ennast natuke kõrvalejäetuna. „Mind saatesse ei võetud, sest ma ei osanud laulda. Mul tekkis armukadedus, vaadates, kui tore isa saates teiste lastega oli. Mina sain ju kodus tema käest vahel riielda, nagu lapsed ikka. Kui vitsa sain, siis ikka isa, mitte ema käest,“ meenutab onu Kalmeri tütar.

Kalmeri ja Sirje pulmad, 1964. (Erakogu)

Kalmer Tennosaare repertuaaris oli laul „Väike Liina“. Kui Heldur Karmo laulule eestikeelset teksti tegi, oli Kalmeril väike Liina juba sündinud. Küllap andis see põhjust Liina-laul teha. „Vahel kodus isa laulis seda mulle. Ja kui see raadiost kõlas, siis oli mul hea meel, et minu laul,“ tõdeb Liina.

Eriti läks Liinale hinge isa lauldud „Dona-dona“. „Lapsena hakkasin alati nutma, kui isa seda laulis, see tundus nii kurb. Samas ikkagi tahtsin, et ta seda laulaks. See oli hirmu ja ilu täis laul,“ jutustab Liina. 

„Isa harjutas kodus kogu aeg, Mustamäe naabrid said tasuta Tennosaare laulmist kuulata. Enne kontserti tegi ta vannitoas hääleharjutusi. Väiksena olin talle siis öelnud: „Isa, kui võid, ära laula!“ meenutab tütar. „Ta töötas nii oma hääle kui ka füüsisega, jooksis ja suusatas kõrge vanuseni.“

Liina oma ema ja isaga. (Erakogu)
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?