Uus algus: loomaarstist sai klaaspudelite hingeelu asjatundja

Eha Kruus, ajakiri Tiiu, 2. juuni 2020

Ivika Edvand (49) on üles kasvanud Läänemaal Nehatu külas, kus peeti lehmi, lambaid, koeri-kasse – nagu maal ikka. Nii on loomad talle juba lapsepõlvest saadik südame külge jäänud ja polnud ime, et ta Väimela näidissovhoostehnikumi veterinaariat õppima läks.

Kool lõpetatud, läks Ivika viksilt ja viisakalt Vatla kolhoosi loomavelskriks. Sellest ajast on tal nii rõõmsaid kui ka kurbi mälestusi, sest alati ei saa ju looma aidata. „Kui aga hädaline õnnestub terveks ravida, siis on tema pilgust näha arusaamist, mida sa tema heaks tegid,“ räägib Ivika tööst, mis oli talle väga meeltmööda. „Eriti noorloomade pilgud – vasikate tänulikud silmad ei lähe mul kunagi meelest.“ 

Peale ravialuste olid toredad ka kõik inimesed ümberringi, pealegi on loomaarstid Ivika sõnul end alati hästi ära majandanud. Südamelähedane ja ühtlasi tulus amet, mida veel tahta! 

Ivika poleks elukutse vahetamise peale mõtlemagi hakanud, kuid asja juures oli üks suur miinus. 1991. aastal oli ta juba abielus, lapski tulemas, aga sel ajal oli kolhoosist keeruline korterit saada. Perel oli aga hädasti oma elupinda tarvis. 

Ivika vanaema ja vanaisa elasid Järvakandis ja töötasid klaasitehases. Vanaisa oli eluaegne lukksepp ja vanaema teenis leiba elektriisolaatorite kontrollijana. Vanaisa uuris Ivika palve peale tehase ametiühingust järele, et kui tütretütargi tööle tuleks, kas siis korter ka antaks. 

Löödigi käed ja Ivika hakkas tööle klaasipurustajana segu- ja vanniosakonnas. „Tehases töötamisega on nii, et see kas hakkab meeldima ja leiad aina uusi väljakutseid,“ räägib Ivika, „või ei meeldi üldse ja liigud kiiresti edasi.“

Seda tulebki teha, sest tööstusettevõte ei ole igaühele õige koht. Järvakandi näitel tähendab see, et kui klaasitehases pakutavad ametid pole mokkamööda, tuleb võib-olla ära kolida, sest teist suurt tööandjat alevikus pole. „Minu lapsed ongi Tallinna läinud,“ tõdeb Ivika.  

Aga Ivika leidis mürarohkest ning kuumust õhkavast klaasitsehhist uue kutsumuse ja sukeldus ametisaladuste tundma õppimisse sama suure kirega nagu varem loomade tohterdamisse.

Liinitöölisest juhtkonda 

Järvakandi klaasitehases aste astmelt edasi liikudes on Ivika läbi teinud muljetavaldava karjääri. 

Pärast segu- ja vanniosakonda sai temast algul kvaliteedi kontrollija, seejärel laborant ja lõpuks tehnik. 2003. aastaks oli ta juba kvaliteedijuht ja ühtlasi tehase juhtkonna liige. 

Praeguse aasta algul järgnes veel üks edutamine – nüüd on Ivika O-I Euroopa tarbijate kvaliteedijuht rahvusvahelises ettevõttes O-I Estonia AS, nagu on Järvakandi klaasitehase ametlik nimi. Seega on ta tehase hingekirjast välja kasvanud ja kuulub kontserni Euroopa kvaliteedimeeskonna juhtkonda.  

Uuest tööst on ainult 30% kontoris istumine, ülejäänu on ringi liikumine ning koostöö tarnijate ja meeskondadega, aga ka tehase ja regiooni juhtkonnaga suhtlemine. 

„Järvakandi on Baltimaade ja Soome suurim ja moodsaim klaasitehas. Kokku on meil 23 riigis 77 klaasitehast, neist 34 asub Euroopas. „Esmatähtis on inimeste ohutus! Kes hommikul tööle tulevad, peavad õhtul ka tervena tagasi minema.“ 

Järvakandi toodanguks on klaaspudelid ja -purgid. Tehas töötleb liivast, soodast ja kasutatud taarast uuteks pakenditeks 270 tonni klaasi ööpäevas. 700 000 ühikut purke-pudeleid läbib selle ajaga teekonna, mis algab klaasisulatusvannist ja lõpeb taaraalustele pakendamisega. 

„Tootmiseks ja pakendamiseks vajaminevat kaupa saavad tehased eri tarnijatelt. Et tegemist on purkide ja pudelitega, mille sisse pannakse toiduaineid, on terviseohutuse latt väga kõrgel. Nõuded on ka pidevas muutumises, nii et igav ei hakka,“ muigab Ivika. Üks tema ülesandeid on tagada kvaliteetne – puhas ja defektideta – klaaspakend. 

Lõõmutusleeris tuleb tooted aeglaselt maha jahutada, et klaasi ei jääks pingeid. Pärast jahutamist suundub lakkamatu pudelivool kontrollmasinasse, mis eemaldab vigase toote, mida vahel ikka sisse lipsab. Seejärel sõidavad tooted pakkemasinasse, väljuvad sealt suurtel alustel ja siis kiletatakse. Lõpuks jõuavad alused valmistoodangulattu.

Kehv pakend nullib sisu

Kui tehasevärav täislastis veoauto järel sulgub, vuravad koormad edasi mitmesse sihtkohta eri riikides. Enamik pudeleid seilab üle mere Soome või siirdub teistesse Euroopa riikidesse, purgilaadung sõidab Põltsamaale. Toidutööstused enam pudeleid-purke tavaliselt üle ei pese, sest need on juba Järvakandist väljudes nii  puhtad, et neisse saab kõike head-paremat sisse panna. 

Kui arvate, et tähtis on vaid purgi või pudeli sisu, mitte pakend, siis sellele vaidleb Ivika tuliselt vastu: „Ükskõik kui hea on sisu, võib kehv pakend selle nullida!“

Ivika heidab igal hommikul tehasest väljuvale toodangule pilgu peale ja kutsub meeskonna põgusaks koosolekuks kokku: „See ei võta kaua aega. Asjad peavad lihtsalt olema süsteemis!“

Ülejäänud päev pudeneb pihkude vahelt õhtusse kui nendesamade pudelite toormaterjaliks olev liiv. Selle täidavad järgmised koosolekud, juhtimise lihvimine ja klientidega suhtlemine. 

Samuti korraldab Ivika kvaliteedikoolitusi. Ise ta aga klaaspakendi kvaliteedijuhtimist koolis õppinud ei olegi, sest nii spetsiifilist ala Eesti koolides õppida ei saa. „Aga ettevõte pakub meile heal tasemel väljaõpet klaasi tootmise alal, olen osalenud väga paljudel koolitustel ja töötubades, käinud erialases töötoas isegi Kolumbias,“ sõnab Ivika. Inglise keele oskus on seejuures enesestmõistetav.

Kuigi palju hoolt ja armastust kulub Ivikal nüüd ära pudelite peale, on loomad tal endiselt kõvasti südame küljes kinni ja peavad kogu aeg läheduses olema. Kui ta tehases töö lõpetab, ootavad teda koduõues kaks suurt turvamehe ametit pidavat Saksa lambakoera, toas aga sibavad vastu kääbustaks ja kass Karla. 

Kuid veterinaari kvalifikatsioon on aastatega läinud vett vedama. Oma loomi Ivika enam ei ravi. Kui nendega midagi juhtub – näiteks oli taksil raske poegimine –, tuleb võtta ette teekond loomaarsti juurde. 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?