TIIU KAANELUGU | Diana Lorents: „Kavatsen elu lõpuni nii elada, et jaksaks kõike teha, mida tahan!“

Piret Tali, 3. november 2020

„Ma olen ammu rohkem ekraani taga kui ekraanil olnud!“ tõdeb endine telediktor Diana Lorents (51). „Aga eks ma annan endale aru, et kui ETV aega poleks olnud, poleks sa mulle seda intervjuud pakkunud!“ 

Diana esimene suur juubel oli möödunud aastal jaanipäeva paiku, aga tähistas ta seda alles sügisel. „Kutsusin sõbrad rappa päikesetõusu imetlema. Nemad hommikuti magavad ja räägivad loojangutest, aga mina eelistan ärgata koos päikesega. Ärkav raba oli särtsakas elamus!“ 

Hommikuinimene Diana räägib seda endale omaselt energiast pulbitsedes. 

Lorents, pea hoogu!

Varavalges, kui teised alles magasid, jooksis Diana mööda treppe ja tegi aeroobikat juba pedagoogikaülikooli ajal. Praegu on tema hommikune rutiin koos arst Rene Bürklandiga Hiinas omandatud võimlemisharjutuste kava.

Ja trenn neli korda nädalas. „Jõusaal, rühmatrenn, kõnniring koos harjutustega pinkide peal,“ kirjeldab Diana. Selle jaoks pole tal vaja tahtejõudu üles näidata, sest oma päeva on ta võimlemisega alustanud juba lapsest peale. „Isa tegi hommikuvõimlemist ja pani seda tegema ka meid, oma kolme last. Ma ei tea, kuidas ta sellega hakkama sai, võib-olla olime me lihtsalt sõnakuulelikud.“ 

Kevadel eriolukorra ajal tegi Diana enne kodukontorisse maha istumist töölemineku kõnniringi koos harjutustega õues. Ta pühkis tolmu hantlitelt ja otsis üles vanad käsiraamatud ajast, kui ta veel treeneriks tahtis saada. „Siis korraga sain aru, et Lorents, pea hoogu, nüüd on ju selleks videod!“

Tööle maanteeametisse vurab Diana ilusate ilmadega aga jalgrattaga. Kord kimas ta spordientusiastist vend Rauli kingitud rattaklubi särgis Vabaduse puiesteed pidi Pääsküla poole, põigates roheliste lainete ajal kõnniteelt sõiduteele. Autoga sama teed sõitnud vend oli mõelnud, et kes see hull on – ja veel tema spordiklubi särgis! Siis sai aru, et ta enda õde. „Vend helistas mulle ja küsis vihaselt, kas ma olen veel elus,“ märgib Diana. Nüüdseks on ta tööle sõitmiseks leidnud rahulikuma rattatee.

„Kui aga Raul korraldab Kuremaal ümber järve matka, oleme õde Ingega kohal, kuidas muidu!“ hüüatab Diana. Näiteks korraldas vend ümber järve suusamatka, aga lumi jäi tulemata. Seega tuli suuskade kandmise matk, milles õed mõistagi osalesid.

Võistlemine Dianale aga ei meeldi. „Ei-ei-ei,“ ütleb ta selle kohta ruttu, „ainult iseendaga!“

Näiteks sai vandersell Diana sellest aru eelmisel aastal jalgrattamatkal Ukrainas, kui tuli 10 kilomeetrit mäkke rühkida: „Pead saama hingamise korda ja mäest üles jõudma. Teed ära, isegi kui viimane oled!“ Jalgrattatuurid on teda viinud veel Kõrgõzstani, Türkmetistani, Marimaale. Tänavu oleks läinud Bulgaariasse.

„Mul on sõber, kes ütleb, et ta ei kavatse ometi tervena surra,“ võtab ta sporditeema kokku. „Mina vastupidi kavatsen elu lõpuni nii elada, et jaksaks kõike teha, mida tahan. Et keha vaimule jalgu ei jääks.“ 

Mõistagi on Dianagi ajapikku avastanud, et vajab pärast intensiivset töönädalat kaht päeva rahu ja vaikust taastumiseks. Esimesed lugemisprillid on ka olemas. 

Arhiivi pandud minevik

Nii nagu Diana on kogu elu sportinud, on ta ka peaaegu kogu elu kusagil koolis midagi õppinud. Tähelepanukoorem on temaga igal pool kaasas. Mitu korda on ta täiskasvanuna ülikooli vastuvõtukomisjoni ees juurelnud, et kas need noored seal laua taga võtavad ta lasteekraani ajad jutuks või mitte. Kui sind tuntakse, siis ei taha ju väga loll välja paista!

„Töö juures noored kolleegid just arutasid, et noor Diana oli mingis saates uiskudega ukerdanud,“ lisab ta. „Kuulasin ja mõtlesin, et mis teha, kui su noorus on arhiivi pandud.“ Õnneks või õnnetuseks jäävad teleaastad aja jooksul üha kaugemaks minevikuks.

ETV ekraanil diktorina alustas Diana tööd 19aastasena 1980ndate lõpus. Tosin aastat oli ta õhtuti kella neljast kümneni kõikide Eesti kodude truu pereliige. 

Kuid ega Diana pelgalt diktor olnud, sest särtsakast naisest sai kiiresti saatejuht-toimetaja. Lastesaadete peatoimetaja Eve Viilup (1953–2014) pani ta paari teise lustaka-jutuka saatejuhi Margus Saarega. Koos juhtisid nad perekondade võistlusmängu „Marumüramiks“ ega löönud põnnama, kui oli vaja näiteks päkapikke mängida. „No mis näitlejad me Saarega olime, aga mängisime!“ 

Toimetajana aitas Diana ekraanile ka „Mõmmi ja aabitsa“ tegelased kakskümmend aastat hiljem.

Kui loodi erakanal TV1, oli Diana peaaegu sinna minemas oma jutusaadet juhtima. Esimesed saateideed olid kokku joonistatud ja isegi uudis selle kohta ajalehe esiküljel ilmunud. Aga ta loobus sellest ja jäi ETVsse edasi.  

Lahkumine maagilisest paigast

Pärast kahteteistkümmet aastat ekraanil otsustas Diana aga asuda uurima elu võimalikkust väljaspool glamuurset teleuniversumi. Kõrvalt vaadates tundub see lausa hulljulge hüppena tundmatusse – inimesed eelistavad kasvõi koristajana töötada, peaasi, et ETVs! 

„Juhtusin kord pealt kuulama, kuidas telemajas ühele eakale saatejuhile meeleheitlikult uut tööotsa otsiti, et teda mitte pensionile kupatada. Ma mõtlesin, et kas tõesti olen mina ka kord olukorras, et ei tunnegi maailma väljaspool telemaja ega suuda seal midagi ette võtta. Kui ma nüüd ei lähe, ei lähe ma kunagi!“ põhjendab Diana, miks ta oli täis otsustavust.

Pärast ETV ajaloo viimast diktoritööpäeva 31. mail 2002 lahkus Diana omal soovil. „Aga paljud telemajas kohatud inimesed on minu sõpruskond kogu eluks, kellele võin raskel hetkel loota,“ mainib ta. 

Maagilise maja uks Diana taga siiski päris kinni ei põmatanud, sest pärast lepingu lõpetamist juhtis ta seal edasi „Tähelaeva“. Eriti hea meel on tal Madis Habakukest (1938–2016) ja Ilma Adamsonist tehtud saate üle. Viivi Luige oma jäigi lõpetamata. „Viivi ootas põhjalikumat süvenemist,“ tunnistab Diana.

Suvel, kui ETV tähistas 65. sünnipäeva, tegi Diana Lorents ekraanil väikese meenutuslõigu. Rääkis, kuidas ta „Bingo“ saatejuhina küsitles suure rahasumma võitnud õnneseent, aga korraga avastas, et intervjueeritav on tema kõrvalt kadunud. Inimene oli suurest ärevusest minestanud. Endine saatejuht tunnistas ka, et tunneb puudust neist varahommikutest, kui võttebussid Tallinnast startisid. 

Telemajast haigemajja

Tegelikult ongi Margus Saar kutsunud Dianat ühte telemängu, mida juhivad Marko Reikop ja Maire Aunaste. „Ma andsin küll nõusoleku, aga kas ma ikka hakkama saan,“ pillab ta hoopistükkis. „Äkki ma ei oska enam meelelahutaja rolli tagasi minna, äkki on mul see saatejuhi mõtteviis kaotsi läinud? Ent võib-olla peakski selliseid väljakutseid rohkem vastu võtma?“

Aga kui nüüd pakutaks lausa tele- või raadiosaate juhtimist? „Ära iial ütle iial,“ tõdeb Diana mõtlikult, isegi ettevaatusega. „Kuigi mulle meeldib mu praegune töö ja ilmselt juhataks ma telesaadet nagu koosolekut.“ 

Diana on nüüd juba üle kaheksateistkümne aasta töötanud avalike suhete vallas. Kannapöörde tegid sujuvamaks turundusõpingud EBSis, mis olid tal telest lahkumise ajal pooleli. Vajalik baas suhtekorraldusse edasi liikumiseks oli seega olemas. 

Ainult Diana ema oli šokeeritud, kui tütar vastloodud Lääne-Tallinna keskhaigla kommunikatsioonijuhiks läks. „Mida sina meditsiinist ja haiglast tead, ütles mu arstist ema, kelle arvates võisin ma seal ainult õde-perenaisena töötada. Algus oli raske, aga sain hakkama.“

Hiljem on Diana suhteid korraldanud sotsiaalministeeriumis ja Eesti Lotos. Praegu on ta maanteeameti avalike suhete osakonna juhataja.

Abikaasa tšuhnaade peolt

Diana ema on pärit Venemaalt Jeletsist. „Siit vaadates on lähim linn Tula 300 kilomeetri kaugusel,“ tutvustab ta ema kodukanti. „Seal on praegugi külasid, mida nõukogude võim polekski nagu puutunud, kus elatakse tõsiusklikku maaelu, ikoon tarenurgas. Vanemaks saades tahaks oma juurtest rohkem teada saada. Vanavanemad on küll surnud, aga tädi ja tädilastega suhtlen.“

Kui ema 17aastaselt Venemaal meditsiinikooli lõpetas, suunati ta Eestisse tööle. „Sugulased  nutsid, et miks keegi peab võõrale maale ja võõra keele keskele minema,“ ütleb Diana. „Ema astus üksi Tartus rongilt maha, kaasas vineerkohver õuntega, sest muud lapsele kaasa panna polnud.“

Tööd meditsiiniõele Tartus siiski pakkuda ei olnud, ometi suunamist tühistavat templit ka ei löödud.

Head inimesed võtsid ema oma verandale elama ja ta sai tööd lasteaias. Õunadieet asendus mannapudruga ja see oli juba elatav elu. 

Üks tohter aga hakkas juttu tegema, et mis medõde, tuleb ülikooli arstiks õppima minna! Ema astuski venekeelsele arstierialale. Ta mentor isegi kontrollis, kas tüdruk läheb ikka loengusse, mitte peole. 

Pidudel käis neiu ka, aga ikka venelaste omadel. Eestlaste ehk tšuhnaade, nagu nad ütlesid, sekka pidutsema ta ei kippunud, sest seal ootasid tüdrukud viksilt seina ääres. Vene tüdrukud läksid ise tantsima.

Ükskord ema siiski sattus tšuhnaade peole ja kohe hakkas üks eesti noormees teda tantsule kutsuma ja tal järel käima. Veneverest pärit noormees, Diana tulevane isa, õppis EPAs agronoomiks. 

Hiljem kutsuti isa koos arstist abikaasaga tööle Jõgevamaale Palamuse lähedale Kuremaale. Diana, ta vend ja õde tänavad õnne, et see just nii läks. 

„Meil oli väga idülliline lapsepõlv ja meid kasvatati ikka eestlasteks,“ ütleb Diana. „Tädi Venemaal naeris, kui kuulis, kuidas ma vene keelt räägin.“

Kuremaalt 10 kilomeetri kaugusele Jõgevale kooli viis Dianat igal hommikul esimene koolibuss, mis väljus kell 7.10. Kogu päev sõltus bussigraafikust. „Lugesin, tukkusin või kudusin kooli garderoobis, kuni teised ka jõudsid,“ meenutab Diana. „Nii aktiivsele inimesele nagu mina oli see muidugi tüütu.“ 

Oivik Diana tegeles rahvatantsuga ja õppis muusikakoolis klaverit. See oli kena väike kool, kus ei peetud paljuks talvel õpilaste kindaid kuivama riputada, neile õunu pakkuda ja teed keeta. „Ruttu sai selgeks, et pillimäng tuleb välja ainult siis, kui harjutad. Mina polnud alati harjutada jõudnud, aga siis ei võetud ka tundi.“

Kuidas tehti komsomolikongressi delegaati

Ajakirja Noorus 1987. aasta  6. numbri esikaanel oli Jõgeva 2. keskkooli koolinoor Diana Soodla. Tubli maanoorena oli ta valitud Moskva Kongresside palees peetava üleliidulise komsomolikongressi delegaadiks.

„Sain lähedalt näha, kuidas see delegaadi tegemine käis,“ lausub Diana. Hiljem, 2008. aastal tudeeris ta ju Tartu ülikoolis meediat ja kommunikatsiooni ning tegeles ka propaganda teemaga. „Tagantjärele sain aru, et mingit imet seal ei olnud. Nõudmine oli just minu tüüpi delegaadi järele – vaja oli noort energilist maatüdrukut, kes on julge esineja.“

Dianale oli see suursündmus. „Enne kui sõiduks läks, käis üleliidulise komsomoliajakirja reporter minust Kuremaal lugu kirjutamas ja Ostankino telestuudio mind filmimas. „Õpetajad  muretsesid, et ega ma uhkeks lähe.“

Artikkel üleliidulises ajakirjas, kus polnud isegi Diana pilti juures, päädis sellega, et kooli hakkasid voolama kirjad üle terve Nõukogude Liidu ... abieluettepanekutega! Sõjaväest, vanglast, teistelt noortelt. 

Suure linna melu keskel

Kui Diana Eesti delegatsiooniga Moskvasse jõudis, oli tal seal palju ammuli sui vahtimist. „Elasime Moskva kesklinnahotellis, mis nüüd on udupeen Four Season. Teised koolilaps-delegaadid imestasid, et miks mul koolivormi pole seljas nagu neil. Ütlesin siis, et kui ka oleks, oleks see ikka teistmoodi kui teil,“ jagab ta selle aja muljeid. 

Diana pidi üles astuma Kesktelevisiooni saates ja tema soosijaks oli seal ajakirjanik Ksenija Avdejeva. „Ma olen surmkindel, et just tema mu sinna saatesse sokutas.“

Ostankino ülekande proovides tehti selgeks kogu liikumine: kus tüdruk istub, kuidas lavale läheb ja kus oma laulu esitab, kui gruusia tüdruk tuleb kingiga, kuidas eestlane vastab lauluga ja talle omakorda grusiin lauluga. 

„Laulsin „Oma laulu ei leia ma üles“ ja pidin saatma end ise klaveril. Keset ülekannet lõin kartma, et klaveriõpetaja solvub, kui ma eksin ja laulsin niisama. Pärast kodus saadet vaadates selgus, et laulule oli lausa kaja taha pandud, mis muutis mu esituse ikka väga šefiks.“

Ksenija ei teinud tüdrukuga Eestist üksnes proovi, vaid näitas talle ka Moskva linna – Suurt teatrit, hästi varustatud poode ja suitsuseid kohvikuid. „Ksenija viis mu selle melu keskele ja muudkui jagas, et sinna tasub minna ja sinna mitte. Andsin intervjuu Jugoslaavia noorteajakirjale ja minust tehti väga uhke pilt – selle korraldas ka Ksenija. Ma ei teagi, kelle kõigiga ma kohtusin,“ muigab Diana. Hiljem on ta oma võõrustajat otsinud, aga pole leidnud.

Abielu, laps ja Lorents

Diana unistas õpetaja ametist ja astus pedagoogikaülikooli. Esimene praktika oli 22. keskkoolis, praeguses Westholmi gümnaasiumis. „See 6.b seal oli imeklass! Kõik oli kogu aeg õpitud, neil oli mitu bändi, iga nädal oli klassiõhtu.“  

Kui Diana pidi Tallinna lastele ekskursiooni korraldama, siis mõistagi läksid nad Kuremaale. Ta isa näitas sovhoosis lastele vasikaid, käidi Kuremaa mõisas, Laiusel ja Palamusel. Tagasiteel lubas praktikandist õpetaja lapsed pooleks tunniks omapäi metsa. „Praegu küll ei julgeks, aga need tublid lapsed tulid õigeks ajaks bussi tagasi.“

Diana mäletab sealt klassist tüdrukut, kellele ei andnud rahu, et kes selle Kalevipoja ikka kirjutas. „Hiljem laulupeol tuli üks naine rääkima, kas ma mäletan, kuidas ma nad metsa ekskursioonile viisin. Enne, kui jõudsin vastata, et jah, mäletan küll keskmise rea esimese pingi tüdrukut, oli ta juba kadunud.“

Diktorite konkursile läks Diana samuti oma õpetajaameti tõttu. „Hääl ei pidanud koolipäeva lõpuni vastu, seda oli vaja koolitada,“ sõnab ta. „Kandideerimiseks küsiti täispikkuses pilti, palusin seda teha Verner Puhmil, kes oli mind Noorte Hääle jaoks pildistanud. Oli missivalimiste kõrgaeg, kandideerimistes ja enese esitlemises polnud midagi ebatavalist.“

Seda, et ta telediktoriks tööle võetakse, Diana ei lootnudki – selleks pidid olema kõrgkoolidiplom ja elukoht Tallinnas. Tal polnud kumbagi. 

Koolitus ja diktorite valimine kestis terve aasta. „Tuli teksti lugeda, andsin intervjuu Feliks Unduskile. Endel Sõerde (1926–2000) ja Peeter Tooma õpetasid meid ning olimegi valmis.“

Esimene tööpäev diktorina oli laulupeo alguses. Rahvariietes Diana oli stuudios üsna kange olemisega. „Ükski tuttav ei suutnud naeru pidada, et ma nii tõsine diktor olin,“ muigab ta. „No ja siis tulid juba abielu, laps ja Lorents.” 

Ei lasknud end ümber veenda

Tol ajal teenis Diana raha eri kohtade peal, sealhulgas Eesti Kongressi sekretariaadis. Ühel heal päeval tutvus ta seal poliitik Peeter Lorentsiga (69). Päev hiljem oli Diana ametis samas majas Rahvarinde kongressil. Jutt sujus taas hoolimata asjaolust, et mees on temast kaheksateist aastat vanem.

Ent ega Diana ennast ümber veenda lasknud. „Onu ükspäev just naeris, et ega sinu vanematel sinuga kerge olnud,“ sõnab Diana. 

Abielludes oskas noorik ainult muna praadida. „Leiba ka,“ lisab ta ruttu. 

Sattunud Lilian Kosenkraniuse „Vaata kööki“ saate juurde tööle, hõõrus Diana käsi, et õpib kohe süüa tegema. „Aga kõik, mis Lilian ütles, oli: vajalikud on korralik nuga ning hea pott ja pann, ülejäänu on retseptis kirjas.“

Eks nii oligi. Diana nuputas, millega dessert kõige paremini sobiks ja nende kodused lõunapeod meeldisid ka poliitikust abikaasa sõpradele. Kui mehed arutasid, kuhu sööma minna, siis mindi ikka Peetri juurde.

Arturi sündides oli Diana 21aastane. „Graafiku alusel teletöö klappiski paremini kui kooliõpetaja amet oleks sobinud. Kooli lõpetasin ära pärast akadeemilist.“

Diana võttis poja igale poole kaasa – teatrisse, trenni, tööle. „Artur mängis stuudio ees oma mänguasjadega, kuni ma tekste lugesin,“ sõnab Diana. „Vanemad ja lapsehoidja aitasid ka.“

Poeg, kes lapsest saadik tundis huvi rongide vastu, tegi täiskasvanuna lapsepõlveunistuse teoks ja töötab vedurijuhina. „Ei teagi, kuidas ta selline välja kukkus! Süda on tal õige koha peal ja ta on mitu korda targem kui mina.“

Abielu Peeter Lorentsiga on ametlikult lahutatud aastast 2006. „Ega see kerge olnud. Pärast lahutustki veel proovisime, et äkki tegime liiga ennatliku otsuse. Kokku kestis see kõik meil ikka väga pikalt, kaheksateist aastat. Nüüd on Peetril uus pere.“

Anu Välba laps aitab valmistuda uueks rolliks

Artur (29) loob praegu ise peret ja Diana on kohe-kohe vanaemaks saamas. „Mulle on lapsed alati meeldinud. Vanaema rolli on mul aidanud sisse elada sõbranna Anu Välba poja Karli hoidmine.“

Kord pidi Anu kell viis varahommikul raadiosse tööle minema ja Diana läks tema juurde poissi hoidma. „Karl pidi ärkama kell kaheksa, seejärel olid päevaplaanis pannkoogid ja park. Ärkas aga kell viis ja enam magama ei jäänud, nii et kogu programm oli kella seitsmeks läbitud. Pargis poiss imestas, et kus kõik lapsed on.“ 

Teine kord nuttis Karl ema lahkudes lohutamatult ja Dianat kummitas juba võimalus, et peab emale üle andma paistes silmadega lapse. Aga ta joonistas kähku prillide ja poisipeaga Välba paberile – ja ennäe, laps rahunes!

Diana on huviga oma uue staatuse ootel.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?