KOLUMN | Reet Linna: üle kivide-kändude ja nagu Tänak läbi aukude

Reet Linna, 3. november 2020

Alles see oli, kui tallinlased kirusid Reidi tee ehitust. Et milleks ja kellele ja kole kallis! Ja kas see Viimsi poolsaare elanike suure probleemi – väiksema ajakuluga teise linna otsa tööle jõudmise – ikka lahendab?

Vingusime ja virisesime hoolega. Rohelised lausa mässasid ehitamise vastu. 

Mul, ja arvan, et paljudel jäi suu üllatusest lahti, kui kurikuulus tee lõpuks avati. Välja oli kukkunud imeline promenaad, mida mööda jõuab „Russalka“ juurest lahe kallast pidi sadamani välja. Minul, Merivälja elanikul, võttis mõni päev aega aru saamaks, millises reas pean sõitma, et mitte kogemata Koplisse põrutada. Selle sain varsti selgeks ning jõudsin telemajja tööle kiiresti ja kerge vaevaga.

Terve selle õnnetu koroonasuve ajal jalutas, jooksis ja sõitis seal promenaadil hullult palju rahvast. Lastel oli lõbu kui palju, moodsad mänguväljakud on otse mere ääres. Ja kui ilus on see promenaad veel õhtul tulede säras!

Aga kui tuli sügis, kooli- ja tööleminemise aeg, oli Viimsi poolsaare rahvas jälle alguses tagasi. Roheline haljastus ja asfalt, mis selle kandi ilusaks tegid, on Pirita teel jälle üles kaevatud. Kellelegi meenus, et ups!, linna poole sai tehtud korralik bussirada, aga tagasi teha unus ära. Kaevame aga kõik uuesti lahti ja keerame liikluse pea peale! Ja kõige parem aeg seda teha on ju kindlasti septembrikuu!

Tegi nukraks, kui õhtul pimedas tuli sõita ühest august teise nagu Ott Tänak Türgi rallil. Ei taha mõeldagi, mis oleks saanud, kui oleks kolaka teinud.

Ka tee ääres on vaatepilt kole. Roheala on pahupidi, noorte puude juured upakil. Kujutan ette, kui kurvalt vaatavad seda linnahaljastajad, kelle töö on vastu taevast.

Kangesti meenuvad kilplased, kellest kirjutas rahvakirjanik Friedrich Reinhold Kreutzwald. Kilplane enne tegi ja siis mõtles. 

Kas ka inimesed, kes neid asju korraldavad, pole vähe lühinägelikud? Mis see kõik jälle maksma läheb? Teeb hinge täis. See on meie, maksumaksjate raha.

Nüüd öeldakse, et mis sa virised, jaanuaris saab valmis. Ega ma arvagi, et lõpetamata jääb. Lõppkokkuvõttes on ümberehitus väga vajalik, aga miks see alles nüüd meelde tuli ja miks alustati just siis, kui kõik tööle ja kooli ruttavad?

Kuidagi üle kivide ja kändude käivad need asjad meie linnas. Et mitte koroonapisikut üles korjata, on vaja liikuda rohkem väljas värskes õhus ning käia tööl ja koolis jalgrattaga. Ent  ka jalgratturid on mures turvalise liiklemise pärast.  

Ja veel üks ettepanek on mul. Mõni tahaks hävitada nõukogudeaegse memoriaali Maarjamäel. Minu meelest oleks aga tore, kui see tribüüni moodi asjandus seal mäeveerel hoopis korda tehtaks ja ära turvataks, nagu peab. Saaks mõnusa koha, kus õhtul päikeseloojangut vaadata, piknikku pidada ja mõnikord väikest kontserti kuulata. 

On ju hea mõte! Meil siin mereäärses linnas on ju nii vähe kohti, kus maha istuda ja avarat vaadet nautida. Aga kes mind kuulab. 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?