Kristjan Kalkuni juurtelugu: isa rõhutas, et peab aus olema, isegi, kui midagi on halvasti

Siiri Rebane, 3. november 2020

Spordiajakirjanik Kristjan Kalkun (48) pole oma suguvõsas ainus, kes on spordiga sina peal. Kristjani isa, näitleja Karl Kalkun tuli 1948. aastal Tartu ülikooli korvpallimeeskonna liikmena Eesti meistriks.

Veelgi edukam spordimees oli Karli onu ehk Kristjani vanaonu Gustav, kes võistles kaks korda olümpiamängudel. 1924. aastal Pariisis tuli Gustav Kalkun kettaheites 15. ja 1928. aastal Amsterdamis 10. kohale. Amsterdamis oli ta avatseremoonial ka Eesti lipukandja.

Kristjan ütleb, et tema isa Karl Kalkun mängis võrkpalli isegi paremini kui korvpalli. Ta oli Tartus ka tuntud jalgpalli väravavaht. Karl mängis ülikooli meeskonnas jalgpalli ENSV esiliigas ja Vanemuise näitlejana oli ta teatrite spartakiaadidel alati Vanemuise väravas. Korvpallis Eesti meistriks tuleku kohta oli isa tagasihoidlikult öelnud, et ta oli vahetusmängija ja sai platsile vähe, rohkem mänguaega said Eesti koondislased.

Isa viis poegasid – Kristjanit ja kolm aastat nooremat Kaarlit – küll vahel spordivõistlusi vaatama, aga mitte regulaarselt. Kui tal käisid filmivõtted või oli palju esinemisi, siis jäi lastega tegelemine tagaplaanile. 

Valgemetsa suvilas olid aga üles seatud kossurõngas, jalgpallivärav ja ka võrkpallipostid, seal õpetas isa poegadele pallimänge. Kui Kristjan hakkas kossutrennis käima, siis isa enam aktiivselt ei sportinud, aga ühist viskamist tuli suvilas ikka ette.

Emaga käisid poisid kord nädalas ujumas. Poisid said kaasa minna ka siis, kui ema käis nädalavahetustel võrkpalli mängimas. Nad vaatasid platsi ääres suurte mängu ja said pärast ise palli lüüa.

Kristjani arvates armastasid ta vanemad teineteist ja õpetasid ka lapsi elu armastama. Kaheksateist aastat vanusevahet polnud abielupaarile probleemiks, vähemalt alguses mitte. Kui Karl jäi vanemaks, siis oli ta vahel armukade.

1990. aastal ütles 62aastase Karli süda keset telesaate salvestust üles. Kiirabiarst, kes kohale tõttas, oli Karli poeg Andres esimesest abielust. Pojal ei õnnestunud oma isa elu päästa. Kümme aastat hiljem tabas äkksurm ka 43aastast Andrest.

Kristjan hakkas Andresega rohkem kohtuma keskkooli ajal, isa kutsus tedagi Valgemetsa suvilasse. Kui Kristjan ülikoolis ajalugu õppis ja Andresel Tartusse asja oli, võttis ta poolvenna enda auto peale, kui Kristjanil oli vaja Tartu ja Tallinna vahet sõita.

Isa äkilise lahkumise ajal oli Kristjan 17 ja Kaarel 14. Peale selle, et hing sai haiget, läks perel ka majanduslikult raskemaks. Kaks esimest ülikooliaastat elas Kristjan Tartus emapoolse vanaema Leili juures. Ta on vanaemale selle eest tänulik – soe tuba ja söök olid olemas. Suviti käis Kristjan Soomes raha teenimas, korjas maasikaid ja tegi heina.

Mida aasta edasi, seda kergema südamega, isegi rõõmsalt vaatab Kristjan kultusfilmi „Siin me oleme“, kus Karl Kalkunil on taluperemees Ärni osa. „On privileeg näha oma isa elusana, kuulda ta häält. Suurem osa inimesi vaid meenutavad, kuidas nende esivanemad rääkisid, millised nad olid, kuid mina näen ja kuulen teda,“ räägib Kristjan. „Vahel tunnen mõnes vanas dubleeritud multikas ära isa hääle, näiteks „Kingitus kõige nõrgemale“. Minu lapsed pole teda näinud, filmides nüüd näevad.“

Hiljuti vaatas Kalkunite pere taas filmi „Viini postmark“, kus Karlil on küll väike sandarmi osa, aga ikka oli tore seda vana filmi jälle vaadata. Väike roll oli Karlil ka „Viimses reliikvias“, aga just temal oli au öelda Eesti filmiajaloo legendaarseim lause: „Meie reliikvia on vabadus!“, ja visata reliikvia rõdult alla. Tänu neile filmidele ei unusta ka publik lahkunud armsaid näitlejaid.

Kalkunite suguvõsas on teatriga seotud rohkem inimesi kui vaid näitleja Karl Kalkun. Karli isa, ka Karl, oli eluaeg Vanemuises inspitsient. Karli ema Emma vend Rudolf Johannes Engelbär (Engelberg) oli lavastaja ja näitleja, suri aga 31aastaselt tuberkuloosi. Kui Rudolf juba väga haige oli, oli ta pikalt vaadelnud väikest Karli, kes lamas siis alles hällis.

Suguvõsas ohtralt Karle

Genealoog Raivo Maine uuris Kristjan Kalkuni sugupuud 19. sajandi alguseni. Kristjani isapoolsed esivanemad on pärit Lõuna-Eestist – Vastseliina, Hargla, Tartu-Maarja ja Võnnu kihelkonnast. Meesliinis viivad juured Vastseliina kihelkonna Loosi mõisapiirkonda Kivi Jaani tallu, kus 1841. aastal sündis Karl Kalkun. Uurijale torkas silma mõne eesnime erakordselt sage esinemine suguvõsas. Kristjani isa oli näitleja Karl Gustav Kalkun (tuntud küll Karl Kalkunina), tema isa oli samuti Karl ning onu nimi oli Gustav. 

Karl Gustav Kalkuni vaarisa oli jälle Karl (sündinud 1841) ja sama nime kandis ka tema vanaisa. Raivo Maine andmeil on suguvõsa kõige vanem teadaolev Karl (1770–1835) sündinud ja ristitud Venemaal. Kristjani vend on Kaarel (tänapäevasem vorm nimest Karl), Kaarli poja nimi on samuti Karl.

1841. aastal sündinud Karl suri noorelt, surma põhjusena on kirjas „убило деревомъ“, mis ilmselt tähendab õnnetusjuhtumit, näiteks langeva puu alla jäämist. Tema naine Katre abiellus hiljem uuesti, aga teine abikaasa suri samuti noorelt – ta jäi vankri alla.

Vanaisa oli Vanemuises inspitsient

1941. aastal tehtud perepildil istuvad ees keskel vanaisa Karl koos vanaema Emmaga. Taga seisavad nende lapsed Eda (vasakul), Karl ja Thea. (Erakogu)

Kristjani vanaisa Karl Kalkun oli aastatel 1925–1960 Vanemuises inspitsient ja mängis vahel ka kõrvalosi. Ta osales Vabadussõjas.

Kristjan oli vaid kuueaastane, kui Karl suri, kuid tal on vanaisast siiski mälestusi. Suvilas mängisid lapsed vanaisaga rongi. „Meie olime kuuris, vanaisa – jaamaülem – oli kuuri ees. Kui tegime kuuri- ehk rongiukse lahti, sest oli peatus, pidi vanaisa hüüdma peatuse nime,“ meenutab Kristjan. „Meeles on, kuidas käisime jalutamas ja ta hoidis mul käest kinni. Kord sain mesilaselt nõelata ega suutnud valu tõttu rahuneda. Kui vanaisa võttis mind põlvele ja kiigutas, siis hakkas parem. Õhtuti rääkis vanaisa suvilas meile enda välja mõeldud jutte, need on käsikirjas praegugi olemas.“

Vanaema Emmat pole Kristjan kunagi näinud, too suri enne Kristjani sündi. 

Karlil ja Emmal oli kolm last. „Tädi Edaga oli vähem suhtlemist, tal oli oma pere, aga nad käisid meil suvilas külas. Tädi Theal aga endal peret polnud, ta pühendus venna ja õe lastele – tuli linnast jäätisega, luges õhtul meile raamatut, mängis meiega,“ jutustab Kristjan. „Korjasin marke – alati, kui ta külla tuli, tõi ta mulle mõne.“

Vanaonu Gustav tuli olümpial kümnendaks

Kettaheitjast vanaonu Gustav on  üleval vasakul, kõrval on tema abikaasa Hally ja vend Karl (Kristjani vanaisa). Ees istuvad meeste isa Jaan, õde Ella ja ema Katariina. (Erakogu)

Kristjani vanaisa Karli üks vendadest, Gustav Kalkun (1898–1972), osales kahel korral olümpiamängudel. Raivo Maine andmeil lõpetas ta võimlemisõpetajate kursuse ja 1930. aastal Genfi kehalise kasvatuse ülikooli, harrastas kergejõustikku ja korvpalli. Gustav parandas kettaheites kuuel korral Eesti rekordit ja oli 1928. aastal Euroopa edetabelis 11. kohal.

Gustav Kalkun võttis osa Esimesest maailmasõjast ja vabatahtlikuna Vabadussõjast. Ta töötas võimlemisõpetajana ja NMKÜ sekretärina, oli kergejõustiku- ja korvpallikohtunik ja mitmes organisatsioonis tegev, avaldas ajakirjanduses spordiartikleid. Kristjani sõnul oli Gustav 20ndatel aastatel Eesti spordiliikumise üks alusepanijaid. Ta lahkus Eestist 1944. aastal sõjapõgenikuna.

Gustav elas pikka aega Kanadas, kuid suri USAs Detroitis, kuu aega pärast Kristjani sündi. Karl jõudis oma onule veel kirjutada, et tal on sündinud uuest abielust poeg. Kristjan teadis vanaonu Gustavit lapsest saati, isa rääkis pojale temast.

Kui Kristjan 2000. aastal ajakirjanikuna Sydney olümpial osales ja Aleksander Tammert sai kettaheites 9. koha, siis tuletas kolleeg Kristjanile meelde, et tema vanaonu 1928. aasta kümnes koht sai alles nüüd ületatud.

Palvevend käis vargil

Kristjan Kalkuni ema Mare (neiuna Kiisküla) meesliin viib Raivo Maine uurimuse kohaselt Kadrina kihelkonna Kolu mõisapiirkonda, kus 1834. aastal sündis Mihkel Kiisküla. 1863. aastal abiellus Mihkel samast mõisapiirkonnast pärit Mai Lillebergiga ja neil sündis viis last, üks neist oli Mare vanaisa Juhan. 1907. aastal kolis pere Ambla kihelkonda Jootma mõisapiirkonda.

Jootma talu pidaja Juhan ja ta naine Miili Johanna olid vennastekoguduse liikmed, uurimuse andmeil oli Juhan üks selle tähtsamaid tegelasi. Ta oli korduvalt kohtus käinud, nii süüdistaja kui ka süüdistatavana. 1932. aastal kirjutas Järva Teataja heintevargusest, kus jäljed viisid Kiisküla hoovi. See varguslugu vallandas sensatsiooni – palvevend vargil!

Vanaisa Leonhard jäi võõraks

Vanaema Leili ja vanaisa Leonhard oma pulmapäeval. (Erakogu)

Kuigi emapoolne vanaisa Leonhard elas 98aastaseks, jäi ta Kristjanile võõraks – lapselaps ja vanaisa palju ei kohtunud. Leonhard oli mitu korda abielus ja selleks ajaks, kui Kristjan sündis, oli ta vanaema Leilist juba lahus. „Leonhardil oli oma elu ja oma naine. Ema on rääkinud, et ta isa oli väga enesekeskne ja käis tütre juures vaid siis, kui tal oli midagi vaja,“ räägib Kristjan. Leonhardil ja Leilil südis kolm last, peale Mare veel Vaima (s 1947) ja Tõnis (s 1950). Ega Leonhardist peres eriti juttu olnud.

Rohkem oli Kristjanile vanaisaks Leili teine abikaasa, näitleja Aleksander Laar (1915–1988). „Alati, kui nende juurde Tartusse läksin, hüüdis Aleksander rõõmsalt: Kristjuhan!“ meenutab Kristjan. „Aleksander õpetas mind kala püüdma. Juulis, oma sünnipäeval, kutsus Leili alati suguvõsa kokku ja olid suured aiapeod.“

Kristjani ema ja isa tutvusid tänu sellele, et Karl Kalkun ja Aleksander Laar olid sõbrad. Karl käis Aleksandril külas. Tema elukaaslasel Leilil oli eelmisest abielust tütar Mare, kes oli siis juba noor neiu. Karl kutsus Maret teatrisse ja jalutama, kuni jõudis ka abieluettepanekuni.

Vanaema Leili oli vallaslaps

Leili ja tema teine mees Aleksander. (Erakogu)

Kristjani emapoolne vanaema Leili sündis Marie Ilissoni vallastütrena Helme kihelkonna Koluvere vallas. Kes oli Leili isa, ei selgunud ka Raivo Maine uurimusest. 1936. aastal eestistas Marie oma perekonnanime, nii tema kui ka tütre uueks nimeks sai Tammeleht.

Kristjani sõnul ei räägitud sellest kunagi, et Leili on vallaslaps, ta pole seda fakti vanaema kohta kunagi teadvustanud. Suguvõsa uurimust lugedes tekkis Kristjanil oletus, et ehk oli see põhjuseks, miks Leili tahtis väga noorelt abielluda. Esimene laps Mare sündis, kui Leili oli 19aastane.

Leili töötas raamatupidajana. Ta oli noore neiuna Hoiukassasse tööle läinud ja tema esimene mees Leonhard töötas samuti seal, mingil kõrgemal positsioonil. Nii nad tutvusidki. „Ta oli vaimustav naine, ei põlanud ära ühtegi tööd, vahel töötas mitme koha peal. Ta töötas elu lõpuni ja suri 87aastaselt,“ räägib lapselaps. „Hommikul kell seitse helises tal kell, siis istus ta peegli ette, tegi ennast korda – ainult nii võis kodunt välja minna. Õhtul teleri ees ta kudus või tegi midagi muud, käed käisid kogu aeg. Ja ta oli väga rõõmsameelne.“  Vanemas põlves leidis Leili reisimise ja käis suviti Euroopas bussireisidel. Kuid viimasel aastal läks tal tervis käest, sest oli lumelükkamisega endale liiga teinud.

Isa oli juristi haridusega näitleja

Armastatud näitleja Karl Kalkun polegi õppinud näitlemist. Teater meeldis Karlile lapsest saati, aga ta isa arvas, et poisil peab olema prestiižne amet. Nii läkski poeg isa soovi kohaselt Tartu ülikooli ja lõpetas selle juristina, kuigi ei kirjutanud oma diplomitööd ise. „Töö kaitsmisel sai ta nelja. Ilmselt oleks saanud viie, kui oleks läbi lugenud selle töö, mis talle kirjutati. Aga teda ei huvitanud see üldse, tema elu oli siis seotud juba teatri ja spordiga,“ räägib Kristjan. Juurat on õppinud ka Kristjani vend Kaarel, aga temagi pole ametis juristina, vaid töötab Microsoftis.

Seitse aastat töötas Karl Kalkun näitlejana Vanemuises, siis seitse aastat draamateatris. Järgnesid kolmteist aastat Noorsooteatris ja viimasena töötas Karl Kalkun aastatel 1978–1990 Estonias.

Isa rollidest meenub Kristjanile kõigepealt Papa Carlo Noorsooteatri Buratinos. „Need olid tihti päevased etendused, kuhu isa võttis mind kaasa. Mäletan grimmi tegemist ja seda, kuidas Buratinole nina pandi,“ meenutab Kristjan. Estonias oli viimane roll, mida ta mäletab, „Viiuldaja katusel“. Karl Kalkun oli seal politseinik.

„Isa oli väga sirgjooneline, ei keerutanud. Ta rõhutas, et peab aus olema. Isegi kui midagi on halvasti läinud, on parem see südamelt ära rääkida, kui et jääb sisse ussitama,“ räägib Kristjan. „Ta õpetas meid loodusest lugu pidama. Kui maal võtsime puid maha, siis isa ütles, et puu on elus ja temalt tuleb paluda enne vabandust.“ Isa eeskujul on poeg püüdnud loodusest lugupidamist anda edasi ka oma lastele.

„Hooti oli ta väga meile pühendunud, seejärel tegeles jälle enda asjadega. Viimase saate salvestusel, kus ta suri, oli ta vaheajal Anne Tuulingule öelnud, et on jõudnud lastele vähe anda.“ 

Kristjan on mõtisklenud, et teatud mustrid lähevad peredes edasi – suurena kipud ise samamoodi käituma, nagu tegid seda su vanemad. „Nooremana keskendusin ka mina rohkem enda töödele, lastega tegelesin siis, kui aega üle jäi. Olen üritanud seda muuta. Seda, mida saan oma lastele praegu anda, hiljem enam anda ei saa,“ tõdeb ta. Kristjanil on neli poega, vanim 17, noorim kolmene.

Kristjanil on hea meel, et isa ja vanaisa jõudsid üles kirjutada oma mälestused ja et need on ilmunud raamatuna „Ühe isanda teenrid“. Seal on ka lõik, kuidas Karl käis lapsena oma isaga Tamme staadionil jalgpalli vaatama. Poiss oli nii hasartselt kaasa elanud, et kui peale löödi, siis oli ta ka jalaga löönud. Ees istunud mees sai paugu ja poiss sai noomida, et ta rahulikult istuda ei oska.

Ema õpetas tööd tegema

Kristjani ema Mare on saanud Tartu ülikoolist keemiku hariduse ja olnud pikalt Eesti Geoloogias keemialabori juhataja. Osalise koormusega töötab ta selles laboris praegugi.

Poeg iseloomustab oma ema nii: „Ta hoidis kodus asju korras, vaatas, et kõik oleks puhas ja kõigil riided olemas. Algklassides aitas ta mul õppida, enne õue ei lubanud, kui õpitud oli. Ema õpetas distsipliini – kui sul on kohustused, siis on vaja need ära teha. Olen talle tänulik, et ta õpetas mind tööd tegema.“

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?