UUS ALGUS | Abielupaari suur elumuutus: Šveitsist Eestisse ja õunaaeda pidama

Liisi Seil, 3. november 2020

Kuus aastat tagasi laius Piesta Kuusikaru talu maadel ühtlane võsa. Ent Šveitsist Eestisse naasev tippjuht ja tema turismikorraldajast naine nägid seal laiumas suurt õunaaeda – hoolimata sellest, et kumbki polnud varem õunapuid kasvatanud.

Hardi Nigulas (66) ja Külli Eller (47) on üles kasvanud ja elanud peamiselt Tallinnas. Tõsi, mõlemad käisid lapsena vanavanemate juures külas, kuid sõitsid siis vastavalt Kärust ja Keilast uuesti tagasi pealinna. See, et nad otsustasid Vändra lähedale Hardi esivanemate maadele püsivalt elama asuda, oli mõlemale tundmatu väljakutse. 

Pärnumaal Kullimaa külas asuv 50hektarine talukoht kuulus alates 1868. aastast Hardi esivanematele, viimati tema vanaemale ja vanaisale. Küüditamiste ajal põgenes pere kodust ja hiljem neid tallu tagasi ei lubatud. Vanapaar elas Kärus kahetoalises korteris ja seal veetis ka Hardi kõik oma koolivaheajad. Ta aitas vanaisal oma väikese vikatiga heina niita ja kuulas tema õpetussõnu. „Olin vanaisa laps,“ ütleb mees.

1990. aastatel maareformi käigus esivanemate talukoht tagastati. Hardi mõtles, et tulevikus vaatab, mida sellega teeb. Maatükk seisis kakskümmend aastat jõude. „Mul oli Tallinnas oma ettevõte, mis tegeles laevade punkerdamisega. Enne seda töötasin veel mitme ettevõttega, olin pea 30 aastat tippjuht,“ kirjeldab mees.

Hardi on varemgi teinud oma elus pöördeid ja liikunud ühest valdkonnast teise. Ta teab, et muutused nõuavad mugavustsoonist väljumist ja toovad kaasa selle, et turvatunne kaob mõneks ajaks ära. See on hirmutav, kuid samas ka põnev.

Üksinda poleks Hardi siiski Vändrasse maakodu rajama hakanud. „Rääkisin pikka aega Küllile auku pähe,“ tunnistab ta.

Universumile meelepärane otsus

Külli korraldas Tallinnas turismitööd ja üritusi. Mõte, et nad loovad mehega kodust saja kilomeetri kaugusele veel ühe koha, mille eest hoolt kanda, ei tundunud talle mõistlik. Neil oli juba suvekodu.

„Aga vahel pead minema veidikeseks ajaks eemale, et siis uuesti tagasi tulla,“ kirjeldab Külli sündmusi, mis tema meelt muutsid. Paar kolis ajutiselt Šveitsi, kus Hardi tegi oma ettevõtte müümise järel konsultatsioonitööd. „Kui Eestisse tagasi tulime, tekkis mõte, et loome oma püsiva kodu just Vändrasse, mitte Tallinna, ja käime sealt asju ajamas. Selline vaatenurk muutis kõike!“ selgitab naine.

2014. aastal elasid Hardi ja Külli veel Euroopas, kuid valisid juba välja koha, kuhu ehitada Piesta Kuusikaru elumaja. Kõige mõistlikum tundus majapidamine rajada seitsme hektari suurusele maatükile, mida ühest küljest piirab jõgi ja teisest sõidutee. Praeguseks ongi sinna kerkinud elumaja, tootmishoone, väike külaliste puhkemaja ja peatselt avatav kohvik. Lõviosa võtab enda alla muidugi nelja hektari suurune õunapuuaed.

Pärast otsustamist hakkas kõik ebamaiselt hästi sujuma. „Saime aru, et meie plaan on universumile väga meelepärane!“ naerab Külli. „Mõni probleem sai lahenduse isegi enne, kui see üles kerkis!“ 

Näiteks tutvusid nad sõprade juures abielupaariga, kus mees tegeleb maaparandusega. Paari nädala pärast oli neil vaja kuivendustöid teha ja selleks oli sobiv asjatundja juba olemas. 

Veider oli ka see, kuidas nad leidsid õunaaia rajamiseks nõuandja. Ei Külli ega Hardi teadnud sellest valdkonnast midagi. Külli oli lapsepõlves näinud, kuidas vanavanemad sügiseti õunamahla ajasid, kuid tuhandete puude istutamiseks sellest teadmisest ei piisanud.

„Leidsime Maaelu Arendamise Sihtasutuse kodulehelt aianduskonsulentide nimekirja ja otsustasime kirjutada Kristale, sest tema nimi kõlas ilusalt. Nii sattusimegi Eesti juhtiva õunateadlase Krista Tiirmaa peale, kellest targemat nõuandjat olnuks raske leida,“ kirjeldab Külli. 

Ka Vändra vallavalitsuse ametnikud, rääkimata naabritest, olid lahked ja abivalmid. „Maal on inimestel üksteise jaoks rohkem aega, nad on hoolivamad ja soojemad. See on hoopis teisiti kui linnas, kus igaüks kiirustab ja ajab oma rida,“ tõdeb Hardi.

Miks nad otsustasid rajada just õunaaia?

Külli selgitab: „Meil oli kindel soov teha midagi praktilist kohapeal, mitte jätkata arvuti taga kaugtööd. Viljakasvatuse ja loomapidamisega ei tuleks me toime, aga aiandus ehk õunapuud tundusid …“

„... kõige ohutumad,“ lõpetab Hardi oma abikaasa lause. „Ja kuna mina söön ebanormaalselt palju puuvilju, siis tundus õun minule väga hea ja soe teema.“

2016. aastal istutasidki Hardi ja Külli oma õunaaeda kümnest sordist kokku 1655 õunapuud. Pooled istikud pärinesid Saare-Tõrvaaugu aiandist, ülejäänud on Krista Tiirmaa ja Neeme Univeri puukoolist.

Harjutamiseks viis tonni õunu

Samal sügisel hakkasid nad katsetama õunamahla tootmist. „Võtsime rendile ühe vana maheaia. Mina kujutasin ette, et sealt tuleb umbes 200 kilo õunu,“ jutustab Külli. Ent Hardi sõlmis kokkuleppe viie tonni viljade ostmiseks! Kui ta seda kodus teatas, järgnes naise poolt pikk vaikus ja küsimus: „Kuidas sa seda täpselt mõtled?“ 

„See oli meile väike test,“ muigab Külli.

Õunad aeti mahlaks pere enda jõududega. „See oli karm – õunte sortimine ja pesemine käis väljas, temperatuur hakkas aga juba nulli langema,“ meenutab Hardi. Nüüd on neil juba tootmishoone ja mitu töötajat, kõik kohalikud tublid naised.

Järgmine aasta pakkus teistsuguse kogemuse – õunavaesel sügisel jäi renditud maheaed peaaegu saagituks. Mahlategijad ostsid teistest koduaedadest õunu juurde, kuid neil polnud mahepõllunduse sertifikaati.

„Nüüd ongi meil välja kujunenud paralleeltootmine – töötleme nii maheõunu kui ka tavalisi Eesti õunu, kuid üksteisest täiesti eraldi,“ kinnitab Hardi. Seetõttu on osa Piesta mahlasid mahemärgiga ja teised mitte.

Külli arvas kohe alguses, et nad võiksid peale õunamahla teisigi tooteid tegema hakata. Kesk-Euroopas oli ta võlutud sellest, et pea iga talu sissesõidutee otsas oli väike pood, kus müüdi talu enda kaupa. „Leidsin, et ka meie võiksime teha oma tooteportfelli ja väikese kaubamärgi,“ jutustab ta.

Piesta Kuusikaru väravasse ongi püsti pandud majake, kus saab maitsta ja osta kogu nende toodete sortimenti – õunamahla ja -äädikat, mündiga õunasiirupit, marmelaadi, vürtsikat õunajooki ja õunastroopi.

Kui algul olid talunike klientideks nende sõbrad ja tuttavad, siis praegu tellivad Piesta tooteid ka restoranid ja kohvikud ning ettevõtted, kes soovivad neid büroodesse või ärikingitusteks. Eraisikud leiavad kaupu gurmee- ja talupoodidest.

Hardi möönab, et talu ehitustööd ja tootmine on seni tehtud vanade varude arvelt. Tänavu oleksid nad jõudnud oma põhitegevusega nulli, kuid pandeemia tõmbas pidurit. Kohviku ehitamiseks saadi toetust PRIA-lt ja see peaks valmima jõuludeks.

Juba teist aastat on pererahvas saaki korjanud ka oma aiast. Tänavu sügisel saadi sealt kaks tonni õunu, kuid tootmise jaoks tuli ubinaid ikkagi juurde osta.

Kas nad selle rühmamise keskel maaelust ära ei tüdine ja Tallinna tagasi ei igatse?

„Meile meeldib siin isegi rohkem, kui arvata oskasime,“ tunnistab Külli, kes töötab ka Järvamaa turismiettevõtjate koostöövõrgustiku koordinaatorina.

„Kui sentimentaalselt öelda, siis tänavu õunapuude õitsemise ajal oli mul pidevalt meeltes see laul: „Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad“. Tunnen, et olen praegu tõesti hea meelega taluperemees,“ ütleb Hardi. Tal on eelmisest abielust kolm tütart, kellel kõigil juba  lapsed. Vahel jõuavad noored ka Piesta Kuusikarule. Siis püüab Hardi haarata neid kaasa oma tegemistesse, nii nagu vanaisa kunagi temaga tegi.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?