Allan Roosileht võitleb ülekaaluga: „Enesetunne kergema ja raskemana on nagu öö ja päev.“

Siiri Rebane, 3. november 2020

Allan Roosileht (61) on eluaeg pidanud nägema vaeva, et kehakaal püsiks normis. Peamine ajend kaalu jälgimiseks on tema jaoks see, et riided, mis meeldivad ja milles ta ennast hästi tunneb, ikka selga mahuksid.

Allan armastab riietuda fantaasiarikkalt ja tal on suur garderoob. Kui mingi osa sellest on kasutusest väljas, sest ei mahu selga, siis motiveerib see teda kaalu langetama. Eriti armas on üks spetsiaalselt keha järgi õmmeldud smoking. Kui kuus aastat tagasi see jäi kitsaks, vihastas Allan sedavõrd, et sai hakkama 15 kilo kaotamisega. Praegu on pool toona kaotatud kilodest siiski tagasi tulnud ja sentimeetri jagu jääb puudu, et smoking jälle ilusti seljas istuks. Eks tuleb uuesti proovida kaalu vähendada!

Allanile meeldib see tunne, kui ta on nii palju alla võtnud, et riided on keha ümber lotakad. Suuri rõivaid pole tal kahju seisma jätta. 15 kilo allavõtmise järel tõstiski mees oma suureks jäänud ülikonnad ja joped teise kappi.

Allan paistab kuuluvat nende hulka, kel on geneetiline kalduvus kiireks kaalutõusuks – ülekaalus on tema ema, oli vanaema ja vähemal määral ka isa. Kaal kui probleem tuli esimest korda Allani ellu keskkooli ajal. „Kooliarst saatis mind uurima, kas mul on rasvtõbi. Tegelikult polnud midagi hullu, olin lihtsalt pontsakas,“ jutustab endine raadiomees. 

Ta arvab, et sõi lapsena ennast pontsakaks võileibadega, kui ema ja isa olid tööl. Ei hakka ju laps endale ise süüa tegema, limonaad saiaga sobis ka hästi. Ja moos! Enda hinnangul oli Allan lapsena väga pirtsakas sööja.

(Tiina Kõrtsini)

Mehe kõige suurem kaalulangetamine sai teoks sõjaväes. Sinna minnes kaalus ta üle 90 kilo, tagasi tulles 74. Ta oli autoroodus, kus kohustust sporti teha polnud ja paljud kasvatasid seal endale kõhu ette. Ent Allan käis koos sõpradega hommikuti enne rivistust jooksmas ja tegi jõutrenni. Toitu ta juurde ei ostnud ja õhtuti ei söönud, kord kuus lubas endale teemajas korbi piimaga. Kui ta sõjaväest koju tuli, pidid pulmaülikonna püksid jalast ära kaduma.

Aja jooksul tulid kaotatud kilod paraku tagasi. Kui kaal näitas 112 kilo ja smoking selga ei mahtunud, seadis Allan endale eesmärgiks jõuda 92 kiloni. Päris selleni ta ei jõudnud, aga 96–97 kiloni siiski. Mees nägi selleks ka kõvasti vaeva. Ta toitus põhiliselt enda keedetud mögenist – koostiseks praetud sibul, palju tomatit, maitseained, aedviljad, aga mitte kartul. Allan jagas selle mögeni portsudeks, pani külma ja võttis siis järjest neid karbikesi tööle kaasa. Juurde sõi vahel kala või liha.

Viiel päeval nädalas läks Allan pärast raadiosaadet ujuma. Esialgu ujus ta tund aega ja kaks kilomeetrit, aga kui süda hakkas selle pingutuse peale lööke vahele jätma, siis piirdus ühe kilomeetriga. Lisaks jälgis ta, et igas päevas saaks astutud 10 000 sammu. Kaal hakkas kiiresti vähenema, hoolimata sellest, et ujumise järel oli isu hea. Vaev tasus ennast ära – kehalt kadus 15 kilo.

Külmkapini jõuab nii ruttu!

Aasta-paari pärast hakkasid kilod aga märkamatult taas tagasi tulema. On ju nii inimlik ennast suure vaeva järel premeerida! Allangi hakkas endale rohkem sööki lubama, mõeldes õigustuseks, et võib seda teha, kui nii vähe kaalub.

Varem kaotatud 15 kilost on praeguseks tagasi umbes seitse. Vahepeal näitas kaal ka 110 kilo, aga siis võttis mees ennast uuesti käsile. Praegu püsib ta kaalunumber 100 kilo kandis. Ta suudab hoida kaalukõikumisi paari kilo piires ning jälgib, et iga päev saaks 10 000 sammu tehtud. „Liikuda on mulle alati meeldinud, aga allavõtmiseks sellest ei piisa,“ tõdeb ta.

„Kaalu jälgimiseks pead olema tohutult distsiplineeritud, vaimne tervis peab olema nii hea, et õhtul ei lähe mingitest mõtetest närvi ja lolli peaga lihtsalt külmkapi juurde. Minu jaoks on distsipliini pidamine väga raske asi,“ tunnistab ta.

Allan ei suuda kuidagi lahti saada õhtusest külmkapi vahet käimisest. Oleks seal vaid tomatid ja kurgid, siis poleks hullu, aga Allani kapis on hoopis singirullid. Ise tõi poest! Ainus võimalus selliseid toite vältida oleks neid mitte koju tuua. „Ei tohi minna tühja kõhuga poodi, siis ostad liiga palju. Ja kuna toitu ei tohi ära visata, tuleb see ära süüa, muidu läheb halvaks. See on väga halb lause, aga nii inimlik ja tuttav!“ naerab ta.

(Tiina Kõrtsini)

Allani meelest ajavad külmkapi vahet käima samad põhjused, mis ei lase õhtul magama jääda – mõni tööasi piinab või on tunne, et keegi on olnud su suhtes ülekohtune. Siis aina küpsetad oma probleeme läbi. Aga kui on vaja hommikul vara ärgata, ei tohi lubada endale selliste mõtete tekkimist. Peab õppima neist mööda saama, sest mida vähem magad ja rohkem stressis oled, seda rohkem sööd.

„Selle vastu aitaks õhtul üks jalutuskäik, millest tuleks ka parem uni, aga kui paljud seda viitsivad? Eks see on ka enda piitsutamine ja kui üle piitsutad, siis oled varsti sellest stressis,“ arutleb Allan.

Loobunud võist ja saiast

Sellega on mees küll rahul, et saiast on ta peaaegu loobunud. „Väga raske pole olnudki, harjub ära. Kuigi – ah, kui hea on lõhesai!“ õhkab söögipalade jälgija. „Võid pole ma kasutanud 80. aastatest alates, ei tunne puudustki. Võileib tähendab minu jaoks võita leiba. Kohvi ja teed joon ilma suhkruta. See ei aita küll kaalu vähendada, aga kui jooksin suhkruga, siis tuleks kaalu veidi juurde,“ kõneleb ta.

Muidugi on toite, mida Allan sööks palju rohkem, kui endale lubab. „Iga päev sööksin ühe seaprae, aga siis tõuseks nii kaal kui ka vererõhk. Mida raskem oled, seda raskem on ka liikuda – suur kaal mõjub liigestele ja põlvedele, toolilt tõusmine on raske, kingapaelu ei saa kinni. Kui võtad kilo või kaks alla, siis on kohe kergem olla,“ teab Allan. „Enesetunne kergemana ja raskemana on nagu öö ja päev. Nauding oma heast füüsilisest vormist tiivustab kaalu vähendama.“

Veidi juba üle 60 aasta elanud mees on märganud, et vanus on üks faktor, mis on kaalu tõusu intensiivistanud. Nooremana pidi selle langetamiseks vähem vaeva nägema. „Söök on põhiline ja liikumine sinna juurde, see annab tervist,“ räägib Allan. Üks dieet, mis tema sõnul vähemalt alguses üsna kiiret edu toob, kannab nime Perioodi Dieet. Seda kasutavat ka Hollywoodi staarid. Dieet näeb ette, et hommikupoolikul enne kella 12 ei sööda midagi, ideaalsel juhul ei jooda ka kohvi, lubatud on ainult vesi. Siis võib kõike süüa kella 6–7 õhtul. Viis kuni seitse kilo kaovad niimoodi kergesti, aga organism harjub iga dieediga ja pärast esimest edu pole kaalulangus enam nii kiire. „Siis on oht, et lähed sellest närvi ja lööd käega, jätad pooleli,“ jagab mees kogemusi.

Allanil pole õnneks olnud suuri terviseprobleeme, vaid vererõhk kipub kõrge olema. „Umbes kümme aastat olen võtnud vererõhutablette. Olen märganud, et kui kaal langeb kas või mõne kilo, siis rõhk langeb. Kui võtaksin kümme kilo alla, siis võiksin tabletid kõrvale jätta,“ tõdeb ta. Praegu on ta püstitanud endale eesmärgi saada kaal 93–94 kilo peale, see tähendab umbes seitsme kilo kaotamist.

P.S Mõni päev pärast vestlust Tiiuga ütleb Allan, et see jutuajamine pani teda taas rohkem kaalu peale mõtlema. „Söön kapsa-porgandi salatit ja kala ning sain kolm kilo alla,“ rõõmustab ta.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?