Rinnavähenduse kasuks otsustanud naine: „Lõpuks oligi nii, et tissid ees ja Mirja järel.“

Greta Kaupmees, 3. november 2020

Rinnakat naist peetakse meeste ihalusobjektiks ja naiste kadedate pilkude tekitajaks. Mirja Kade (66) on aga seetõttu hoopis kannatanud. Nii teravate keelte kui ka seljavalude pärast.

Rinnakas olin juba noorena, pubekaeast peale olid need mul suuremad kui emal, räägib Mirja. „Mis nad mul siis olid – F-, G- või isegi H-korv. Ei tea, kust mul need tulid, suguvõsas teisi nii rinnakaid pole.“

Looduse poolt antud vägevast partiist Mirja aga suurt rõõmu ei tundnud. „Kui kõik sind vahivad, tekib alaväärsuskompleks. Igasuguseid naljakaid kommentaare pilluti ka mu kohta. Oli matslikke, lausa valusalt torkavaid märkusi.“

Vene ajal suure dekolteega ringi käia ei saanud, seda ei arvatud maitsekaks. „Isegi selle peale vaadati halvasti, kui rannas polnud rinnad trikoo sees hästi peidus. Kaheosalisi bikiine ei saanud ma endale kunagi osta, sest kui paraja rinnahoidja isegi sai, siis püksid tiri või traksidega üles.“

Ilusast pesust oli mõttetu unistada. „Poest ühtegi rinnahoidjat ei saanud – ei olnudki muud võimalust, kui osta turult. Sinna tõid ohvitseriprouad suuri numbreid Venemaalt müüki, aga see oli ka rohkem hädaabinõu, sest ikka tuli kõike kohendada,“ meenutab Mirja, kes õnneks on lapsest saati õmblemisega sina peal.

Aastaid kannatusi ja peoga valuvaigisteid

40ndates eluaastates Mirja kehakaal pisut tõusis ja see pani rinnad veelgi kasvama. „No eks need hormoonid ja kliimaks ja kehakaal kõik mõjusid, nii et kasvasid mühinal,“ räägib vaid 154sentimeetrine lühike naine. „Lõpuks oligi nii, et tissid ees ja Mirja järel.“

Raske oli! „Kole lugu, rinnahoidjapael pressis kaks ja pool sentimeetrit õlga sisse,“ meenutab Mirja.

Kui keha oli jupimat aega proportsioonist väljas olnud, hakkas see tekitama meeletuid selja- ja õlavöötmevalusid. Kaela tekkis pinge ja isegi pea tuikas. „Mul on kodust raamatukokku laenutama minna vaid 150 meetrit, aga ma ei saanud seda kõndida, ilma et selg oleks valutanud. Tolmuimejaga pidi põrandat võtma elukaaslane, sest mina sain ainult kaks ruutmeetrit tehtud, kui pidin heitma selili ja puhkama. Pesin kraanikausis ära ühe taldriku ja juba selg valutas.“

Mirja võttis peoga valuvaigisteid ja kannatas aastaid. „Kaua võib! Kui ikka päevast päeva valutab, siis kaob elu mõte ära. Mul oli juba depressioon,“ kirjeldab naine oma piina.

Mirja elu unistuseks sai rinna vähendamine. „Juba Eesti krooni ajal otsisin selleks võimalust, kuid siis maksis operatsioon 20 000 krooni – vähendamine oli miskipärast kallim kui suurendamine – ja haigekassa seda ei kompenseerinud.“

Nii kallist lõbu Mirja endale lubada ei saanud ja nii ta rohkem selle peale ei mõelnud. „Aga ükskord Tiiust lugesin, et plastikakirurg Triin Vasar teeb selliseid asju taastava kirurgia kliinikus! Mul on väga hea perearst, Kaja Liik – kribinal-krabinal helistasin, sain kohe saatekirja ning olingi Tallinnas mammograafis.“

2,2 kilo ülearust taaka vähemaks

Doktor Vasara ukse taga oma tundi oodates pabistas Mirja hirmsal kombel. „Kartsin, et ma ei kuulu nende hulka, keda opereeritakse haigekassa toel,“ räägib ta. „Kuid arst naeratas kaastundlikult ja võttis hirmu kohe maha, öeldes, et kes siis veel peaks sinna kuuluma kui mitte mina.“

Asi oli lahendatud. Paari kuu pärast, jaanuaris 2016, oli operatsioon, kus kõik läks hästi ja valutult. „Kahe rinna peale kokku võeti maha 2,2 kilo ja nüüd on mul C-korv.“

Suuri operatsioonijärgseid komplikatsioone ei olnud. „Oleneb, kuidas keegi seda talub, aga mul on valulävi küllalt kõrge. See väike haavavalu polnud mu viimaste aegade seljahädadega võrreldes midagi. Nohuga päris võrrelda ei saa, aga midagi hullu ei olnud.“

Paar nädalat oli külili või kõhuli valus magada. „Mina olen külili magaja ja selili on mul ebamugav, seepärast ei saanud algul normaalselt välja puhata. Neli kuud oli vaja öösel ja päeval ka tugirinnahoidjat kanda.“

Kui seljavalud päevapealt kadusid, tundus see algul Mirjale isegi imelik. „Paar korda käisin arsti juures, teda huvitas, kuidas olin taastunud. Selg pole enam valutanud kõik need neli aastat.“

Mirja ütleb, et rinna all ja nibu juures on väike arm, aga see ei häiri teda üldse. „Tuju on hea ja elu on lill! Elan normaalselt ja ilma valuta,“ räägib Mirja, kes on oma unistuse täitumise eest tänulik nii arstidele kui ka saatusele.

Mirja soovitab igaühel, kellel on sama häda, asi käsile võtta. „See pole häbiasi – kui ei taha kannatada, tasub arstiga nõu pidada. Kõikvõimalikke müüte, mida räägitakse, ei tasu tõe pähe võtta – eks riskid on iga asjaga, aga seda hirmu, et rinnavähendus vähki tekitab, küll ei ole.“

Naine ei heida midagi ette neile, kelle enesetunnet parandab rinna suurendamine. „Mõistuse piires võib, osa naisi käib aga mitu korda. Seda ma ei soovita, sest tean, kui põrgulikku valu suured rinnad teevad.“

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?