JÄRJEJUTT | Soome kolinud Ivika: igalühel oma väiksed kiiksud

Ivika Shults, 3. november 2020

Soomes töötab palju eestlasi ja kindlasti on veel rohkem neid, kes on pidanud plaani sinna parema põlve peale kolida. Kaheksa aastat üle lahe võõrsil elanud Ivika Shults (55) räägib südamelt ausalt ära, kas teda olid seal pudrumäed ootamas. 

Olen algusest peale olnud meeldivalt üllatunud selle üle, et mind Soomes üldse välismaalaseks ei peeta. Olen vist nii soomlase moodi. Tõtt-öelda oli algul aktsent päris tuntav ja kui suu lahti tegin, siis saadi aru küll. Tuhka aga sellest, aru ma sain ja rääkida oskasin, nii et keegi ei teinud sellest numbrit.

Nüüd ma enam isegi ei tea, kas soomlased saavad mu aktsendist aru. Tapsa, see mu härra, ütleb, et pole enam vahet. Vahel hakkab ta küll naerma mõne sõna peale, mille ma eesti keelest otse ümber tõlgin, sest soome keeles nii ei öelda.

Niisiis võiks arvata, et mu elu Soomes suures majas on lust ja lillepidu. Kuid siiski-siiski …

Igatsen Eestisse, kus on mu pere – pojad ja ema, sugulased, sõbrad ja endised toredad töökaaslased. Siin on mul vaid Tapsa ja kaks sõbrannat, kellest teine elab pealegi kaugemal. 

Ühel sõbrannadest on küll väga vedanud – tal on hea töökoht ja ta tütargi on nende firmas lausa pomoks tõusnud. Minul on aga tööga suur mure. Koristustööd ma enam teha ei taha ja ega saagi. Siinne arst otsustas, et olen võimeline tegema vaid rahulikku tööd, aga koristamine ei ole seda teps mitte.

Juubelil väga ei sööda, rõhk on alkoholil

Eks me kõik oleme oma kiiksuga, aga seda saab küll öelda, et soomlased on üks isevärki rahvas.

Sügiseti paneb mind imestama, et õunapuudel on viljad küljes, aga keegi neid ära ei korja. Õunu on nii palju, et olen käinud lausa raksus, neid puiesteelt koju kaasa korjanud. Mitmes peres, kus koristamas käisin, oli ostetud puuvilju kööki mädanema. Mida paganat nad ostavad poest keemiliselt töödeldud õunu, kui endal on puud täis?  

Soomlane oskab end stiilselt riidesse panna, kui tahab. Tihti aga ei vaevu ta seda tegema. Kui mõni Eesti teater annab Helsingis külalisetendust, siis on publik põhiliselt kohalikud eestlased ja riides on nad kenasti nagu pidulikule puhule kohane. 

Kui aga mõnd Soome etendust vaatamas saab käidud, siis ollakse teksade-tennistega või muus seesuguses igapäevariietuses. Üles lüüakse end aga näiteks ooperisse või tähtpäevale minnes. 

Mõnel soomlaste juubelil ja ümmargusel pulma-aastapäeval, kus olen osalenud, on peaaegu kõik nii nagu Eestiski. Ollakse sätitud, tantsitakse ja kuulatakse muusikat. Erinevus on, et ühislaulmist ei ole olnud. Ja seegi, et siin väga ei sööda, küll aga pannakse rõhku alkoholile. 

Kummaline lugu on ka baaride ja pubide klientuuriga, kes on nagu viis kopikat juba varahommikul kohal ja istuvad, suur õllekann nina all. Käisin üht baari koristamas, kus pidin töö lõpetama kella üheksaks hommikul. Siis avati see külastajatele, mulle aga pakuti enne äraminekut veel tasuta tass kohvi või klaas mahla. Oma haigele seljale puhkust andes istusin siis laua äärde, nautisin oma jooki ja lugesin kohalikke lehti. 

Ühtlasi piilusin neid varahommikusi kliente, kes olid enamasti pensionärid või ilmselt töötud.  

Ma ei tea, kuidas on Eestis, aga Soomes saab kell 9 osta lahjat alkoholi tavalisest toidupoestki, kus see on pubis pakutavast poole odavam. Miks nad just pubisse oma õllekannu tühjendama tulid? Ma saaks aru, kui nad oleks kellegagi kokku saanud, aga ei, lihtsalt üksi tuldi ja joodi. Kas pärast esimest kannu veel midagi juurde telliti, seda ma ei tea, sest kiirustasin pärast oma tassitäit koduteele. 

Tapsa arvas selle jutu peale, et neid võivad baari meelitada varahommikused tasuta ajalehed. Samuti, ütles mu härra, ei kujuta me ette, kui palju on üksikuid inimesi. Kodus on neil igavavõitu – hea, kui kedagi enda ümber näeb. 

Võib-olla on mu mehel õigus. Soomes tundub üksikute suhtarv elanikkonna kohta olema suur. Eestis leidub ikka keegi sugulane või naaber, kellega juttu ajada. 

Ka mängureid paistab soomlaste seas rohkem olevat. Kui mu sõbranna tutvus Tallinnas ühe Soome härrasmehega, oli ta ainus mõte pääseda mänguautomaadi juurde. 

Eestis ei tohi automaate ega kasiinot olla kusagil kooli läheduses, veel vähem tavalises toidupoes. Siin on kauplustes mänguautomaate riburada pidi kõrvuti ja igaühe taga keegi töötu või vanainimene-pensionär nuppe klõbistamas. Paneb imestama küll. 

Soomlased väga jutukas rahvas pole, kuid muidugi oleneb inimesest. Kui hommikuti bussiga kodusid koristama sõitsin, hakkas kõrvalistuja nii mõnigi kord kas või ilmast rääkima. Mind see häiris, sest uni oli veel silmas, samas olin alati pisut ärevil, kas jõuan õigeks ajaks kliendi juurde. Vihast nägu ma aga ei teinud, vaid jutustasin kaasa. 

Kord nägin pealt, kuidas bussist väljus kena tütarlaps, istus peatuses ühe mehe kõrvale pingile ja hakkas temaga lõbusasti juttu ajama. Mul jäi suu lahti, sest too vestluskaaslane oli niru välimusega, ilmselt joobnud ja töötu keskealine mees. See seik jäi meelde, sest Eestis sellist asja ei näe. Nii et ega ikka ei maksa kleepida ühele või teisele rahvusele silte külge.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?