INGEL NIMEGA SIIRI! Noor tütarlaps päästis kõige hullemast: kõrge vererõhk oli põhjustanud insuldieelse seisundi

Grete Naaber, 3. november 2020

Tänavu 2. jaanuaril helistas Liia Lahe (65) oma tütrele Rikka Tomanile, endal hääl katkemas. Ta palus tütart aidata tal üles otsida Siiri. „Kui seda tütarlast poleks olnud, siis poleks mul enam ema,“ taipas Rikka, kui ema palve põhjus temani jõudis.  

Sel saatuslikul hommikul oli Liia enesetunne kehv. „Eelmisel aastal ilmnesid mul probleemid vererõhuga,“ tõdeb naine. „Varem olin käinud tihti doonoriks ja teadsin, et vererõhk langeb, kui verd anda.“

Liia otsustaski, et läheb annab verd veel selsamal päeval. Pärnus Metsa tänava verekeskuses tehti protseduur ära, aga ka mainiti, et veri ei ole ideaalses korras. „Ei täpsustatud, mis nimelt,“ meenutab Liia. „Aga mul oli süda rahul ja tõesti, natuke parem hakkas ka. Käisin toidupoest läbi ja läksin Tammsaare peatusse bussi ootama.“

Enesetundel polnud midagi viga seni, kuni kodupeatuse Uruste lähenedes Liia püsti tõusis, ja toidukott käes, ettepoole liikus. „Bussi keskmiste uste juurde jõudes tundsin: mul on väga halb,“ räägib ta. „Üritasin mingisugusest torust kinni võtta, aga rohkem ei mäleta.“

Kui Liia toibus, oli ta vahekäigus pikali. „Bussijuht püüdis mind koos ühe kaasreisijaga minestusest äratada. Kui nad mulle lõpuks jalad alla said, talutasid nad mind välja bussiootepaviljoni pingi peale. Bussijuht küsis, kas ma ikka saan hakkama. Ütlesin, et saan.“ Tal lihtsalt on loomuses, et ta ei taha kellelegi tüli teha. 

Koos Liiaga jäid paviljoni üks vanem naine ja üks tütarlaps. Liia palus mitu korda neilgi ära minna ja naine lõpuks läkski. Tütarlaps, kelle nimi on Siiri, aga ei läinud. Liia palus veel kord pisarsilmi: „Lapseke, sa võid ära minna!“

Neiu aga hoopis vestles Liiaga, püüdis teda ärkvel hoida. „Tal oli veepudel kaasas, andis mulle juua. Ta ei läinud ära enne, kui oli mind üle andnud kiirabile. Pärast selgus, et kiirabi oli ta ise välja kutsunud.“

Kiirabis pandi Liia tilgutite alla. Kui ta meedikutelt juhtunu ohtlikkuse kohta päris, vastati delikaatselt: „Nibin-nabin.“ Liia sai aru nii, et kõrge vererõhk oli põhjustanud insuldieelse seisundi. 

Koju pääses Liia juba samal õhtul, kuid soovitusega: häiret tuleb tõsiselt võtta ja uuringutele minna! 

(Laura Rohtlaan)

Otsimispalve levis kui kulutuli

Liia tahtis oma elu päästnud Siirit tema sihikindluse ja hoole eest tänada, kuid ta ei teadnud ju isegi seda, mis on neiu perekonnanimi. Nii helistaski ta oma tütar Rikkale: „Otsin inglit nimega Siiri!“

„Ema oli pisarateni liigutatud, et keegi – kusjuures tegu oli ju veel noore inimesega – võttis vaevaks tema juures valvata,“ räägib Rikka. „Ta palus mul Siiri Facebooki kaudu üles otsida.“

Järgmisel päeval, 3. jaanuaril, ilmus Rikka Tomani postitus: „Otsin tütarlast nimega Siiri, kes leidis aega ja tahtmist olla mu emale toeks, kutsuda talle kiirabi ja oodata tema juures viimase hetkeni, veendumaks, et kõik saab ikkagi korda. /…/ Ema kaotas meelemärkuse, olles väljumas Pärnu-Audru liinibussist nr 25 Uruste peatuses eile 02.01. 2020 kell 14.40. Aitäh sulle, ingel nimega Siiri! Mu ema soovib nii väga sind leida ja isiklikult veel kord tänada ja soovib anda sulle teada, et temaga on nüüd kõik hästi.“

Postitus kogus rohkem kui tuhat laiki ehk meeldimist, ligi sada kommentaari ja seda jagati üle kolme ja poole tuhande korra. Heategu läheb korda ja kui paljudele veel!

Nii leitigi päästeingel kiiresti üles. „Uruste bussipeatus andis kindla vihje! Juba paari minuti möödudes saatsid sõbrad sõnumeid, et Liia otsib mind,“ meenutab Kilingi-Nõmme gümnaasiumi 10. klassi õppur Siiri Luur.

Peagi oli asjaga kursis ka Siiri ema ja edastas Rikkale tütre telefoninumbri. Siiri elab Haapsalus, aga käib tihti Audrus oma emal külas. Selgus, et Siiri ema kodu asub Liia elupaiga lähedal. Sinna läkski südamepõhjani tänulik Liia, lillekimp ja tänukingitus kaasas, neiut tänama.

Päästeingel oli ehmunud

Uuesti kohtuvad päästja ja päästetu sügise hakul Liia hubases koduaias. Siiri räägib, et oli Liiaga sama bussi peal. „Uruste peatuse lähenedes märkasin, et naine mu ees astub ebakindlalt kõikudes. Et ta ei kukuks, oli esimene mõte tast kinni krabada.“

Siiri aitas Liia bussipõrandale pikali. Bussijuht oli sõiduki peatanud ja jooksis samuti kohale. „Üks naine ja bussijuht toibutasid minestanut, mina kutsusin kiirabi,“ meenutab Siiri. „Seejärel sõitis bussijuht peatuseni ja tuli taas rooli tagant appi, et uimane Liia bussipaviljoni pingile istuma panna.“

Siiri räägib, et jah, Liia ajas teda mitu korda ära. „Ta palus seda mult üsna visalt, aga mu südametunnistus ei lubanud seda teha. Väga vale oleks olnud end halvasti tundev inimene üksi jätta,“ põhjendab ta Liia juurde jäämist. 

Siiri püüdis hoida Liiat tegevuses. „Et ta mõistus töötaks ja ta vaikselt ära ei vajuks, hakkasin temaga vestlema. Küsisin, mis ta nimi on ja kus ta elab. Selgus, et lähedal. Küsisin, kas midagi taolist on temaga ka enne juhtunud. Ei olnud, aga ta tunnistas, et juba mõnda aega on ette tulnud, kuis tal on korraga halb hakanud.“

Seda, et Liial võib uuesti paha hakata, Siiri just kartiski. „Jutu ajal jälgisin teed, kas kiirabi juba tuleb.“ 

Eesmärk Liia ärkvel hoida sai täidetud ja kui kiirabi saabus, suutis ta ise tõusta. Otsis veel Siirile oma kotist tänutäheks kaks puuviljagi. 

Siiri tunnistab, et oli juhtunust omajagu ehmunud. „Olen kuulnud, lugenud ja filmidest näinud, kuidas sel puhul toimitakse. Isiklikult seda läbi elada oli mu jaoks esmakordne. Olin kogu aeg ärevil, et kas ikka tegutsen õigesti.“ Maha rahunes tüdruk alles siis, kui oli kõik emale ümber jutustanud.

Kui Facebooki kasutajatele läks hinge Siiri abivalmidus, siis teda ennast paelus bussijuhi vastutulelikkus. „Tavaliselt ei võta juhid endale niimoodi aega kannatanutega tegelda,“ on ta tähelepanek. Samal ajal kui Siirit Facebookis otsiti, postitas tema seal oma tunnustuse juhile. 

Sügise hakul Liia aias juttu puhudes ja perenaise küpsetatud maitsvat kooki süües tuleb jutuks ka Siiri tulevik. Loomult tagasihoidlik tüdruk tegeleb MMAga, mis lahti seletatult kujutab endast võitluskunstide segu. Töötamas näeb ta end tulevikus kaitseväes. 

Tütarlast, kes oma plaanidest jutustab, jälgib kogu aeg Liia soe pilk. „Tunne seal bussipaviljoni pingil, et sa ei ole üksi ja oled hoitud, ei unune iialgi,“ tunnistab ta. „Siiri oli sel ajal 16 – nii noorelt neiult sellist hoolivust kogeda oli üllatav ja äärmiselt meeldiv. Praegugi võtab vee silmast välja, kui mõelda, et mul oleks võinud väga halvasti minna.“

„Siiri, ma isegi ei taha mõelda, mis ilma sinuta oleks võinud juhtuda. Ma olen sulle nii tänulik!“ kirjutas Rikka toona Facebookis.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?