AUS PIHTIMUS | Ootamatu infarkti läbi elanud tantsuansambli Sõleke juht Ene: „Arst ütles, et nüüd on võimalus veel elada.”

Liisi Seil, 3. november 2020

Tantsuansambli Sõleke juht Ene Jakobson (75) on oma elu pühendanud tantsule ja õpetamisele. Kui kevadel kogu tema töö koroonapiirangute tõttu seiskus, tõi see kaasa ootamatu infarkti. Aga ta võitles ennast sellest välja!

Suvel 75aastaseks saanud tantsujuht näeb oma vanusest aastaid noorem välja. Ometi on ta hiljuti pidanud oma elu eest suurt võitlust.

Ene on tantsu sees olnud alates kolmandast eluaastast, kui ema viis ta esimesse rahvatantsutundi. Tallinna 21. keskkoolis õppimise kõrvalt tegi Ene edukalt Kalevi spordikoolis iluvõimlemist, kuid jätkas ka eri tantsuringides. Vanemana juhendas Ene juba ise koolikaaslaste tantsurühmi. Pärast lõpetamist harrastas ta võistlustantsu koos noormehega, kellest sai hiljem tema abikaasa.

„Ema ütles mulle juba väiksena, et minust peab saama tantsuõpetaja,“ meenutab Ene. Aga keskkooli järel õppis ta hoopis kergetööstustehnikumis rõivaste konstrueerimist ja suunati tööle Tallinna moemajja.

Kui Ene vanem tütar Jaanika astus esimesse klassi, mainis sealne klassijuhataja, et keegi võiks lastele aastalõpupeoks tantsu seada. Ene ütles: „Mina võin õpetada!“ Sellest kasvaski välja tantsurühm Sõleke – algul olid seal ühe klassi lapsed, siis kahe omad. 1978. aastal kolis Ene oma tantsurühmadega uude Tallinna pioneeride palee majja (praegune huvikeskus Kullo). Siis õppis ta juba pedagoogilises instituudis tantsujuhtimist.

Praegu on tantsuansamblis Sõleke 20 laste- ja noorterühma, lisaks veel kolm täiskasvanute rühma, kus tantsivad vilistlased ja lapsevanemad. Tantsuõpetajaid on kuus, neist kaks – Jaanika Liiu ja Helena-Mariana Reimann – on Ene tütred.

Ene on kõik need 45 aastat olnud Sõlekese juht ja peaballettmeister. Tema elu on keerelnud lakkamatult ümber õpetamise, esinemiste ja laagrite. Neisse pole kunagi tulnud pausi ... kuni tänavuse kevadeni.

Ühe päevaga jäi elu seisma

„Valmistasime ette minu juubelikontserti, mis pidi toimuma mais Alexela kontserdimajas. Aga nädal enne treeningulaagrit tuli teade, et maja pannakse kinni ja midagi rohkem ei toimu,“ kirjeldab õpetaja olukorda, mis järgnes riigis eriolukorra väljakuulutamisele.

„Püüdsin sel reedel oma kabinetist kaasa rabada kõik, mis pähe tuli, et saaksin kodus midagi edasi teha. Teisipäeval sain veel korra majas käia. Ja siis oligi kõik! Kogu meie töö jäi seisma,“ meenutab Ene.

Kõige hullem oli see, et ta pidi jääma täiesti kodusele režiimile, sest hirm nakkust saada oli suur. Ene on juba aastakümneid lesk ja kuulub vanuse poolest riskirühma. Ta püsis üksinda oma korteris, ainsateks külastajateks tütred, kes tõid kord nädalas poest süüa. See oli Enele väga raske aeg.

„Tajusin koju jäädes kohe, et ma ei oska niimoodi elada,“ tunnistab tantsuseadja. „Mul ei onlud vaja enam midagi mõelda ega ette valmistada. Kõik oli mõttetu, sest oli ju teada, et maikuus kontserti ei tule.“

Ene mõtles, et hakkab kirjutama oma teist tantsude raamatut. Ta on aegade jooksul loonud üle 200 tantsu ja pidevalt küsitakse nende kirjeldusi. Naine tegi kirjatööga algust, aga ärevas õhkkonnas ei suutnud ta keskenduda. „Liikumisvaegus oli samuti suur. Käisin vahepeal rõdul kõndimas ja värsket õhku hingamas, aga seda oli vähe,“ jutustab tantsuõpetaja. Ilmselgelt tekitas see kõik stressi. 

Ene polnud varem kunagi oma südame tervise üle kurtnud, ravimitest võttis ta vaid diabeedirohtusid. Tema peres polnud varem kellelgi infarkti olnud, seda ei osanud keegi oodata.

Sisetunne päästis halvimast

Laupäeva, 19. aprilli õhtul jooksis teleris Aenne Burda film. Ene pani pärast seda teleri kinni ja hakkas end magama sättima. Ta tundis, et rinnus midagi vaevab. „Kõndisin mööda tuba – mõtlesin, et halb tunne tekkis pikalt ühes asendis istumisest. Aga vaevamine ei läinud üle,“ kirjeldab ta.

Sisetunde sunnil helistas Ene oma lähemal elavale tütrele Helenale ja küsis: „Äkki sa tuled täna ööseks minu juurde? Ma ei julge üksi olla.“ Tütar sõitiski kodust välja, kuid helistas samal ajal ka kiirabisse, sest oli tajunud ema hääles nõrkust.

„Pärast helistamist lõi mulle valu südamesse. Seejärel ka käsivarde. Kiirabi kohalejõudmise ajaks oli mul juba valu ka seljas,“ annab Ene täpse ülevaate. Ta on töö tõttu läbinud iga kolme aasta järel esmaabikoolituse. Nüüd toimis tema keha täpselt nii, nagu infarkti kirjeldustes.

Ene jäi teadvusele, kuid ilmselt tabas teda šokiseisund, mis muutis mõne hetke häguseks. Ta ei mäleta, kas kohale jõudnud kiirabibrigaad oli kaitseriietuses või mitte. Põhja-Eesti regionaalhaiglas tehti talle koroonatest, kuid naist see ei seganud – tal oli ümbritsevast täiesti ükskõik!

„Haiglas tehti mulle veresoonte šuntimine, mis kestis umbes tund aega. Pärast seda ütles arst: „Nüüd on teil võimalus veel elada!”,“ mäletab Ene. Kolm päeva veetis ta intensiivravi-, kaks veel tavapalatis. Siis saadeti ta paranemiseks koju.

Mõistagi oli Enel hirm tüsistuste ees. 

„Kolmandal kodus oldud päeval märkasin, et ma ei taha enam hommikul kohvi juua. Ka pudru ei läinud enam sisse,“ meenutab terveneja. „Lugesin siis haiglast kaasa antud brošüürist, et pärast infarkti on suur võimalus langeda depressiooni.“ Seda Ene kindlasti ei tahtnud! 

„Töötasin sellele igal moel vastu, ei läinud paha tundega kaasa. Püüdsin olla positiivne,“ kirjeldab tantsujuht oma teadlikku tegevust. „Algul pikutasin, kuid siis hakkasin tütardega kordamööda väljas jalutamas käima. Oli hea, kui keegi aitas tasakaalu hoida.“

Tervise paranedes läks Ene üksi jalutama. See tõi kaasa uue kohanemise: „Ma pole ju kunagi varem niimoodi sihitult tänaval kõndinud, üksi ja ilma eesmärgita. See oli minu jaoks uskumatult raske!“

Kui eriolukord lõppes, sai Ene hakata käima taastusravis. Füsioterapeut koostas talle kava, mille osadeks olid trenažööril kõndimine, rattasõit, jõu- ja tasakaaluharjutused. „Ta seletas mulle peensusteni, milliseid lihaseid ja kuidas tuleb mõjutada,“ kiidab Ene. „See kõik oli uskumatult huvitav. Aga ka väga väsitav ja raske, nahk oli pingutusest märg. Olen talle väga tänulik.“ 

Terapeut õpetas, et Ene peab kõndides asetama oma jalad kindlasti otse, mitte tantsija kombel väljapoole. „Niisugune tunne oli, et õppisin uuesti käima,“ tunnistab tantsuõpetaja.

Juba suvel naasis Ene oma armastuse, tantsuansambli juurde. Kuna piirangud olid leevenenud, korraldati suvel Karepal tantsijatele kaks laagrit. „Kui õnnelikud ja rõõmsad olid lapsed, kui nad said jälle koos olla!“ kirjeldab õpetaja. Laagris hakati valmistuma taas tantsuansambli suureks juubelietenduseks Alexela kontserdimajas.

Haigusest hoolimata suutis Ene suvel täita ka ühe olulise tellimuse. „Mul oli vaja valmis teha üks meestetantsupeo tants, mida meie S4 segarühma mehed olid nõus enne jaanipäeva filmimiseks selgeks õppima,“ selgitab tantsulooja. „Mõtted ja ideed olid mul olemas, aga ma ei suutnud neile liigutusi ette näidata. Vaja oli teostajat! Palusin vanema tütre Jaanika endale appi. Mina istusin ja juhendasin ning tema näitas liigutused ette. Kahepeale saime sellega hakkama.“

Praegu käib Ene juba üksi tantsutunde andmas, kuid hoiab tooli enda lähedal, et sellest vajadusel kinni haarata. „Pole midagi parata, tants on minu elu. Saan nendest noortest inimestest positiivse laengu ja ei tunnegi enam väsimust,“ tõdeb ta.

Kõik ei ole siiski endine. Tantsuansambli juht andis sügisel pool võimu üle oma tütrele Helena-Mariana Reimannile. Enel on edaspidi vähem koormust ja vastutust, kuid ta jääb endiselt oma elutööga seotuks.

„Vahel ma ikka ütlen endale, et on aeg lõpetada. Aga ma ei saa jääda niisama koju!“ tõdeb tantsujuht. „Pärast haiglast tulekut mõtlesin, et vikatimees tuli mulle järele, aga ta ei saanud mind veel võtta. Järelikult ma ei ole oma tööd siin ilmas veel lõpetanud!“

Juubelikontsert

Tantsuansambli Sõleke suur juubelikontsert  „'Duubeljuubel“ peetakse 15. novembril Alexela kontserdimajas. Sellega tähistatakse Sõlekese 45. aastapäeva ja tantsuansambli juhi Ene Jakobsoni 75 aasta juubelit. 

Esitamisele tuleb tantsuetendus „Tiina ja Mari“, mille on õpetajad loonud August Kitzbergi „Libahundi“ ainetel. Laval on kõik tantsuansambli ligi 300 tantsijat beebidest täiskasvanuteni.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?