Neeme ja Marten Kuningas: vanemad tahavadki olla lastele hüppelauaks!

Siiri Rebane, 3. november 2020

Neeme Kuningas ei tahtnud poegadele survet avaldada, et nemadki oma elu muusikaga seoksid. Ometi on Martenist muusik saanud ja sarnane on nende juures seegi, et mõlemale sobib kirjutamine – isal on raamat pooleli, poeg kavandab luulekogu väljaandmist.

Neeme Kuningas (65), muusikalavastaja

Head muusikat – nii klassikat kui ka rokki – on meie peres palju kuulatud. Oleme mõlemad naisega muusikainimesed, abikaasa Tiina töötab Klassikaraadios. 

Tanel, Marteni kuus aastat vanem vend, on melomaan. Lapsest saati uuris ta lugude sisu ja laulis kaasa, väiksem poiss muidugi matkis suuremat. Kui tõin välisreisidelt rokiplaate, siis laulsid mõlemad kaasa. 

Kui aga panime vanema poja Taneli poistekoori, siis käis ta seal vaid ühe korra. Ta ei saanud aru, miks teised laulavad samal ajal, kui tema laulab. Marten õppis 21. keskkoolis, kõrvalklassis harjutas Lydia Rahula poistekoor. Marten võeti ka vastu, aga temagi koorikarjäär jäi umbes sama lühikeseks nagu vennal. See noodindus ja nõudlikkus tundusid talle võõrad, aga sellegipoolest tervitused Lydiale! 

Tanel õppis ülikoolis filosoofiat ja semiootikat, aga ootamatult võttis valikaineks solfedžo. Põhjendas, et me emaga oleksime ikka pidanud teda sundima muusikat õppima. Tütar Lisannaga käitusime siis targemini. Kui tal tekkis klaverit õppides kriisihetk, sundisime jätkama. Tütar on meile tänulik.

Marteni muusikaõping on olnud lihtsalt matkimine ja laulmine. Ta oli nii uskumatult kannatlik selle iseõppimisega, et meil oli teinekord üsna tüütu tundide viisi samu akorde kuulata. Ühe aasta ta siiski ka koolitas end Berliinis produtseerimise ja elektroonilise muusika alal.

Neeme ja umbes kolmene Marten. (Earkogu)

Marteni esimene ansambel tekkis spontaanselt 2003. aasta suvel, kui ta oli minemas 11. klassi. Üks klassivend tahtis filmi teha, nad said kokku Kadrioru pargis, aga käsikiri oli kadunud. Mindi siis ühe osatäitja koju, poisid leidsid sealt kitarri. Marten mängis ja neli-viis poissi hakkasid laulma sahtlisse jäänud tekste, kuni järsku hakkasid lood tulema. Köögilaual oli sidrun, keegi pani selle põlema, pikapeale see isegi süttis. See seik andis ansamblile nime Leegitsev Sidrun. Nad said lennuka hoo sisse ja tegutsesid õige mitu aastat. Mulle nad meeldisid!

2009. aastal sai Marten superstaarikonkursil kolmanda koha. Kui osaled nii populaarses telesaates, siis on mõju võimas ja kiire. See muutis ta elus palju. Mu sõbrad aasisid, et mul kulus oma valdkonnas tuntuse saavutamiseks pool sajandit, Martenile piisas poolest kuust. Kuni selle ajani oli Marten Neeme Kuninga poeg, nüüd on Neeme Marteni isa. 

Ent see on suur õnn, kui lastel läheb paremini. Vanemad tahavadki olla lastele hüppelauaks ja näha neis endast edukamaid.

Martenis tekitas äkiline tähelepanu ka hingelist segadust. See pani teda tegelema oma sisemaailmaga ja ta avastas taiji, mis aitab tal luua kindlamat pinda jalge all. Pean tunnistama, et meie peres on tähelepanu all olnud rohkem enda vaimne arendamine, Marten püüab taiji kaudu end täiustada ka füüsiliselt.

2012. aastal tegi Marten sooloplaadi „Janu“ ja 2014. aastal „Praktilise mehe“, mis meeldib mulle ta plaatidest kõige rohkem. Seejärel pani Marten kokku ansambli Miljardid, neilgi on üks plaat ilmunud ja uus tulemas novembris.

Martenil on mitu põlvkonda emapoolsed juuri Käsmus. Varem vaid suvitasime seal, aga kui Marteni naine Keit jäi lapseootele, siis kolisid nad sinna alaliselt. Paari aasta pärast läksime meie Tiinaga ka ja elame nüüd kaptenite külas, mille peatänav on Neeme tee. Marten oma perega elab meie lähedal Vihasool.

Marten on seni ainus me kolmest lapsest, kes on meid õnnistanud lapselastega. Teodor on kolmeaastane, Konrad kümnekuune. Marten püüab lastega palju koos olla. Ta poegadel on vedanud, et isa saab oma tegemised ühitada nende kasvatamisega.   

Minul seda võimalust nii palju polnud, sest tööga seoses pidin palju kodunt ära olema. Küllap olin neile salapärane tüüp, kes aeg-ajalt ilmub. 

Marten Kuningas (34), muusik

Kui isa ütleb enda kohta, et oli oma laste jaoks salapärane tüüp, siis mingis mõttes vastab see tõele. Ta oligi natuke müstiline või tabamatu. Päevasel ajal oli ta tõsine ja reserveeritud, sest tegeles oma tööasjadega. Õhtuti oli ta joviaalne. Ma mõnevõrra kartsin teda.

Isal oli kindel arusaam, kuidas asjad peavad olema. Küllap on see paratamatu, sest ta on alati oma teatrielu väga tõsiselt võtnud ja see on tal pereringis toimuvaga läbi põimunud. Ka kodus püüab ta kõike lavastada ja läbi komponeerida. Vahel on ta püüdnud lavastada lavastamatut ja sellega oma elu keeruliseks teinud. 

Neemel on kaks muusikalist kõrgharidust, Marten on aga hoopis Tartu ülikooli ajakirjanduse eriala lõpetanud. (Stanislav Moshkov)

Nagu paljud isa eakaaslased, kuulas temagi Luksemburgi raadiot, lindistas sealt seebikarbimikrofoniga lintmakile. Õppis lood pähe ja laulis järele, ka ungari keeles, isegi kui ei saanud aru, millest laulab.

17aastaselt astus isa konservatooriumi ja hakkas laulma Estonia ooperikooris. Sulev Nõmmik märkas teda ja andis talle osi operettides. „Suvitajates“ olid Timmu osas isa ja Jaak Joala, aga kuna Joala oli väga hõivatud, siis rohkem tegi seda osa isa. Kui konservatoorium lõpetatud, läks ta akadeemilise nooruse pikendamiseks Moskva teatriinstituuti lavastamist õppima.

Estonias ja mujal on isa lavastanud kokku üle 80 ooperi, opereti, muusikali ja tantsuetenduse. Ta viimast lavastust, „Meest La Manchast“, mängiti Estonias veel mõni aasta tagasi. Mina mängisin seal pahalast, muulaajaja Pedrot. „La Traviata“ on endiselt Estonia repertuaaris ja novembris hakkab ta lavastama „Trubaduuri“. Ta on lavastanud ka Skandinaavias, Venemaal, Leedus, Saksamaal, Hiinas, Prantsusmaal. Ta on rahul, et pole pidanud ühtegi lavastust endale sebima, kõiki on talle pakutud. 

2013. aastast on isa vabakutseline. Praegu õpetab ta ka Kohtla-Järve gümnaasiumis etenduskunste ehk kõike, mis on seotud laval olemisega. Ta tunneb end kõrvust tõstetuna, kui temast võib kasu olla noorele inimesele, kes maailma mõtestab. 

Isa peab tähtsaks, et oleks võimalik tegelda asjadega, mis rahuldust pakuvad, ja suhelda inimestega, kes talle endale meeldivad. Lõpuks ometi ongi ta elus rahunemise aeg, kui ta saab ise valida, mida teeb. Iga hinna eest tormamist, edasi pürgimist, tähelepanu ja tuntuse vajadust on minimaalselt.

Mul on plaan anda välja oma luulekogu. Ka isa kirjutas nooruses luuletusi, äsja Narvas Vabal Laval esietendunud räpiooperis „Karma“ oli palju tema laulutekste. Pikemat aega on tal pooleli raamatu kirjutamine. See on proosateos, mis baseerub autobiograafial. Mis aga on toimunud päriselt ja mis väljamõeldis, jääb lugeja arvata. Isa tahab jääda veidi salapäraseks. 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?