Etiketi asjatundja manitseb: ärge hurjutage annetuse küsijat!

Kristiina Sika, ajakiri Tiiu, 3. november 2020

Mida aasta lõpu poole, seda rohkem toimub heategevusprojekte, mida meid kutsutakse oma rahaga toetama. Kas annetada või mitte, selles on küsimus. Mina olen ikka olnud pigem andja, kuid seejuures ma mõtlen väga hoolikalt, millisele organisatsioonile seda teen. 

Annetamist seostatakse enamasti rahaga, kuid kinkida saab ka aega. Eelmisel aastal panustasin just oma aega ja käisin ühes suures Tallinna poes Toidupangale abiks. Sain ülesande jagada poodi tulnud ostjatele infot, et täna on käimas kampaania puudust kannatavate perede toetuseks ja kui nad soovivad, siis võivad nad sellele kaasa aidata. 

See oli hea õppetund. Pärast seda suhtun suure austusega neisse inimestesse, kes on valmis minema appi annetusi korjama. Mis mind ehmatas? Ehmatas nende inimeste käitumine, kes ei soovinud annetust teha.  

Ma ei mõista neid hukka! Aga mind jahmatasid nipsakad vastused, millega enamik keeldujaid reageeris. Nad panid mind end tundma nii, nagu ma teeksin midagi pahatahtlikku või räpast.

Olen püüdnud endale lahti mõtestada, miks ei taheta anda oma väikest panust nõrgematele, kellel seda hädasti vaja oleks. Põhjuseid võib olla väga palju. Kõik, mille peale mina olen tulnud, on mõistetavad.

Paljud ei saa endale raha kinkimist lubada, sest iga viimanegi kui sent läheb käiku omaenda majandamiseks. Säästud kuluvad marjaks ära koju mõne uue eseme ostmiseks või remondi tegemiseks. Ja kui jääbki midagi üle, siis eelistatakse investeerida oma järeltulevasse põlve või iseendasse. Kindlasti on meie hulgas neid, kes pingutavad, et rahastada laste õpinguid või kindlustada oma pensionipõlve!

Ilmselt on keeldujate hulgas ka neid, keda valdab tunne, et nende pisike panus on nagu piisk suures ookeanis, mis nagunii midagi muuta ega kedagi aidata ei suuda.

Võimalik, et kahtlustatakse, kas ikka saab usaldada organisatsiooni, kes minult annetust küsib. Eks on ikka ja jälle olnud kuulda, et heast tahtest antut ei ole kasutatud sihipäraselt. Kas minu raha, mida hoian kokku enda vajaduste arvelt, läheb ikka õigesse kohta? Õnneks tulevad pahatahtlikud teod kiiresti välja ja kuritarvitamisi on siiski imevähe.

Kedagi ei saa sellepärast hukka mõista, et ta ei anneta. Te ei pea end halvasti tundma ega end õigustama. See, mida te oma rahaga teete, on ainult teie otsustada.   

Palun ainult ärge hurjutage annetuse küsijat, kallid kaasmaalased! Öelge lihtsalt, et aitäh, aga ma ei soovi. 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?