Karmen Joller netitrolle ei karda: eks sõimama hakatakse siis, kui argumendid on otsa saanud

Piret Tali, 3. veebruar 2021

Koroonaajal ei tohi arst olla eebenipuust tornis, vaid peab olema infosõja eesliinil. Nagu Karmen Joller (45). Näiteks sai seda, kuidas teda ühe esimesena Eestis COVID-19 vastu vaktsineeriti, jälgida teles ja veebi otse-eetris. 

Tuttavaid, kes on põdenud koroonat, on nüüdseks juba enamikul. Karmenil tuli veeta jõululaupäev telefon käes ja pisarsilmi oma noort pereliiget nõustada. „Viirus oli kätte saanud tugeva noore inimese. Ta ei jaksanud voodist tõusta ega saanud hingata, alles kiirabi manustatud hapnikust sai abi,“ tõdeb perearstist pereema, kes pidi jätma ühe koha koduses pidulauas katmata. „Haiglaravi ta õnneks ei vajanud, aga lõhna ega maitset ei tunne ta hästi veel praegugi. Ka pole jõud taastunud.“

Karmen on võtnud südameasjaks, et tõde koroona kohta inimesteni jõuaks. Ma ei mäleta, et kunagi varem oleksid arstid pidanud ravimeetodeid enda peal tõestama, aga skafandris Karmen edastas veel mitu päeva oma Facebooki seinal reportaaže kaitsepookimise järgse enesetunde kohta. Igaüks saagu oma silmaga veenduda, et vaktsiin ei tapa ja sellel pole märkimisväärseid kõrvalmõjusid!

Vastukaal vastastele, eitajatele ja vaenajatele

Nagu oodata oli, tõi selline kajastus kaasa järjekordse infosõja tema isiklikus virtuaalruumis. Kahjuks tundub tänapäev (vaimu)pimedam kui mõni varasem ajastu.

Just seepärast on oluline, et 2017. aasta arsti tiitliga pärjatud Karmen Jolleril on õnnestunud talle omasel rahulikul, analüütilisel ja tasakaalukal moel taas vastukaalu pakkuda vaktsiini- ja kaitsemaskivastastele, koroonaeitajatele, abordivaenajatele, ründavatele erakondlastele ja netitrollidele.

Karmenil on paigas põhimõtted, mida ta sotsiaalmeedias järgib. „Diskuteerida mulle meeldib. Eetiliste vaktsiinivastastega saan ma hästi läbi ja nendega on mul vastastikune lugupidamine, sest meil on sarnased põhiväärtused. Nii nemad kui ka mina tahame, et inimesed oleksid terved,“ ütleb Karmen. „Ent teadlik valetamine ja musta valgeks rääkimine mõjutavad inimesi, kes tulevad infot otsima. Väärinfot sisaldavaid kommentaare ma ei kustuta, küll aga peidan need.“

Rumalad ja halva lastetoaga tigedikud, kelle postitused sisaldavad täielikku valeinfot või ebaviisakaid väljendeid, blokib Karmen karmilt. „Keegi ei või ropendada olgu minu poolt või vastu argumenteerides. Eks sõimama hakatakse siis, kui argumendid on otsa saanud,“ teab ta. „Kurje ja agressiivseid inimesi ma ei karda, aga pole neil vaja minu internetikodus räusata.“

Valge kittel, teaduspõhine meditsiin

Karmeni suguseid teaduspõhise mõtlemisega inimesi on palju, aga neil on raske end kuuldavaks teha. „Põhitöö kõrvalt pole selleks sageli ju aegagi,“ tõdeb ta.

Kivimäe perearstikeskuses vastu võtval dr Jolleril on seljas valge kittel, teaduspõhise meditsiini esindaja harjumuspärane ametirüü. Ent kui koroonaeelsel ajal oli töö tõttu haruharva tarvis maski kanda, siis praegu on see perearstil kogu aeg ees.

Minu kui ajakirjaniku töö teeb see keerulisemaks, sest suur osa vestluskaaslase miimikast läheb kaduma.

Dr Jolleri 1800 inimesega nimistu on üsna noor, aga hõlmab paljude perede mitut põlvkonda. Ta tunneb neid inimesi aastaid ja oskab märgata muutusi nende tervises. „Peale õige ravi leidmise on oluline inimesega rääkida. Kuna mina pean süvenema inimese terviseprobleemi ja teinekord on vaja kiiresti otsustada, siis võin mõnikord unustada, et paranemises on olulised ka patsiendi tunded ja mõtted,“ sõnab ta enesekriitiliselt.

Vastuvõttudel on aga Karmeni tööpäevadest vaid väike osa. Mahuka paberitöö tõttu võivad päevad perearstikeskuses venida vahel kümne kuni kaheteistkümne tunni pikkuseks. 

Perearstikeskuses vastuvõtte parasjagu ei toimu ja koridoris on vaikne. „Kui töö on hästi korraldatud, siis siin laatsaretti pole,“ tähendab dr Joller. „Praegusel ajal on patsientide turvalisuse huvides nende viibimise aeg perearstikeskustes ja kokkupuuted üksteisega viidud miinimumi. Palju on kaugvastuvõtte, arsti juurde tullakse hajutatult.“

Kui on vaja, tulevad kohale ka koroonapositiivsed. Mõni neist satub otse haiglasse, aga paljud jõuavad kõigepealt perearsti juurde. Neid võetakse vastu ajal, kui teisi haigeid ei ole. „Ja siis me oleme skafandris,“ ütleb doktor. 

Koroonaviirus on registreeritud paarikümnel tema patsiendil, kõigil õnneks kergel kujul. „Helistan neile paari päeva järel ja küsin, kuidas läheb. Kui ikka hingata ei saa ja rääkida ei jaksa, tuleb haiglasse minna.“ 

Ent ega koroona siis ainus haigus ole, kõiki teisi tuleb ka ravida! Sama päeva hommikul on Karmen jõudnud teha pisioperatsiooni ja diagnoosinud insuldi. 

Kivimäe perearstikeskuses töötab veel kaks oma nimistuga perearsti, nii on seinale paigutatud perearsti kümme käsku koroonaviiruse ajaks. Esimene käsk „Säilita rahu ja kaine mõistus!“ kõlab minule rahustavalt.

Eesliini eesliinil 

Võiks arvata, et koroonavõitluse eesliin on EMOs ja haiglates. „Eesliin küll, aga eesliini eesliin on perearstide juures,“ märgib dr Joller. „Perearstidel on teha ülioluline töö haiglate koormuse leevendamiseks.“

Arstide tsunft pole eriti meediasõbralik olnud, pigem napisõnaline ja suletud. „See on põlvkondade vahetuse ja koroonaajaga muutumas,“ leiab Karmen. „Tegelikult on iga arst tänapäeval mingil määral avaliku elu tegelane. Keerulistel aegadel on arstidel suurem kohustus ja vastutus avalikkusega suhelda.“

Pealegi teeb Karmen selgitusi jagades lihtsamaks ka kõigi teiste peretohtrite töö: arstikabinetti jõudes on inimene juba teadlikum. 

Olulist, kuigi nähtamatut tööd teeb ka perearstide seltsi n-ö koroonarühm. „Aitame perearste koroonaajal juhtida ja ühte koondada, sealhulgas vaimse surutisega toime tulla.“ 

Kuna Karmeni pere kevadeks plaanitud Tuneesia päikesereis jäi eriolukorra tõttu ära, korraldasid nad kõrbematka Männiku karjääris. Taamal abikaasa Jüri. (Erakogu)

Kevadise laine ajal lõi Karmen koos teiste perearstide ja viroloog Irja Lutsariga ajutrusti, kes proovis mõtestada iga vähimatki infokildu, muuta seda arusaadavaks ja avalikkusega jagada. „Kunagi varem pole teadus sündinud otse avalikkuse silme all,“ ütleb Karmen. „Tavaliselt kulub uute viiruste uurimiseks aasta või paar, nüüd tuli otsuseid teha üksnes paar nädalat või kuud kestnud uuringute järel. Mõnigi kord oli kolm päeva tagasi avaldatud teadusinfo juba vananenud. Olime kogu aeg omavahel ühenduses, et arutada, mismoodi uuringute tulemustest aru saada ja kuidas neist rääkida.“

Psühhiaatriks liiga süsteemne

Karmen on pärit Rakverest. „Minu vanemad suunati sinna tööle. Ema on pärit Raplamaalt, isa on saarlane – mõnigi minu lapsepõlvesuvi möödus Pihtla kandis Saaremaal. Mina olen virulane,“ tutvustab Karmen oma juuri. Tema sünnijärgne perenimi on Palts.

Karmeni perekonnas tohtreid pole, ometi tahtis ta juba väikesest peale arstiks saada. „Esimesed mängud, mida ma mäletan, olid just arsti matkimised,“ sõnab Karmen. 

Oma roll selles oli tema lapsepõlve lastearstil, väga toredal doktor Sirje Sirotkinal, kes töötab muide praegugi peretohtrina. Kui Karmeni vastuvõtule tuleb laps oma stetoskoobiga, kuulab tema kõigepealt arsti ja pärast kuulab arst teda.  

Karmen käis ka lastemuusikakoolis ja õppis akordionit, aga õpetaja oli kuri ja seda pilli on Karmen hiljem kätte võtnud vaid paar korda. 

Tartu ülikooli läks Karmen psühhiaatriks saamise plaaniga. Otsustamise hetk oli internatuuri ajal. 

„Sina, Karmen, peaksid saama perearstiks,“ ütles siis tema juhendaja, perearst Marika Plaks. „Eriarstina peaksid piirduma liiga kitsa alaga, sulle aga on omane süsteemne analüütiline mõtlemine, võtad kõik sotsiaalsed ja psühholoogilised tahud läbi.“

Nii alustaski Karmen residentuuri Tartus Marika Plaksi perearstikeskuses ja jätkas Tallinnas Eero Merilinnu juures. Oma nimistu sai Karmen Kalamajas Telliskivi perearstikeskuses, kust läks 2016. aastal tööle Kivimäele. 

Vahepeal oli ta viis aastat oma kahe väikese lapsega kodus. 

Elult kingiks saadud lapsed

Üks põhjus, miks Karmen vaenulikke ja solvavaid kommentaare isiklikult ei võta, peitubki tema peres. „Minu elus on kindlad inimesed, kelle arvamus mulle tõeliselt korda läheb,“ ütleb ta. 

Täpsemalt on see kärgpere, kuhu kuuluvad abikaasa, nende kaks ühist last, kaks mehe last ja kaks Karmeni varalahkunud õe Kristeli last. Kokku kuus noort inimest, kellest üks on juba teinud Karmenist vanaema. „Meil pole lihtsalt kärgpere, vaid lausa tarupere,“ tutvustab ta.

Karmenist kolm aastat nooremal Kristelil diagnoositi juba lapseeas ajukasvaja. „Elama jäi ta tänu teda opereerinud arstidele,“ räägib Karmen. „Pärast esimest lõikust jäi üks tema kehapool kergelt halvatuks ja ta pidi lapsena palju sanatooriumides ravil käima. Elus pidi ta üle elama veel mitu operatsiooni. Mu õe haigus oli vanematele kohutav stress. Neid kannatusi, mis olid siis ja ka hiljem, ei taha kellelegi.“

Karmen juulis koos õepoeg Henri ja oma väikeste meeste Mardi ja Aleksanderiga aiapeol, mille teema oli 1990ndad. (Erakogu)

Kõigist vintsutustest hoolimata jõudis Kristel oma lühikeses elus kaks last saada. 33aastaselt ei saanud enam haigust kontrolli all hoida ja ta suri. „Õde oli üks mulle lähedasemaid inimesi, ilma temata kadus pool minust.“

Pärast õe surma hakkas lastele nende ema asendama Karmen. „See aeg oli meile kõigile väga raske, sest igal pereliikmel oli oma viis leinaga toime tulla. Meil olid ju ka mu abikaasa kaks last, kellest üks elas küll juba eraldi.“

Karmeni sõnul on tema pere läbi elanud nii häid kui ka halbu aegu. „Kõiges pole ma neid kasvatades edukas olnud, nüüd teeks mõndagi teistmoodi. Aga ma armastan väga iga meie pere last – nii enda lihaseid kui ka elult kingituseks saaduid.“

Neli suurt last – kaks noort meest ja kaks noort naist – on juba kodust välja kasvanud. „Lasteks jäävad nad ikka, kuigi mõni neist on minust juba pikem,“ ütleb Karmen.

Kodus kasvavad veel kaks kõige väiksemat – üheksa- ja kuueaastane poeg. Seepärast on pereelu korraldatud nõnda, et nädala esimesel poolel teeb pikad päevad Karmen, teisel aga tema insenerist abikaasa. 

„Igati vahvad ja kokkuhoidvad mehed on nad meil!“ rõõmustab ema. „Vanem on surmkindlalt otsustanud robootikainseneriks saada. Kui ma küsisin, et kes siis arstiks hakkab, oli noorem alguses nõus.“

Aga enam pole see nii kindel! „Kui suurem vend käis operatsioonil, tekkis tal niitide ümber kerge põletik ja kirurg soovitas need juba nädalavahetusel välja võtta. Väiksem oli uudishimulikult kõrval ja hoidis abivalmilt lampi, et ema näeks paremini niite eemaldada.“

Aga protseduur oli veidi valus. „Kui väiksem poiss taipas, et vahel tuleb terveks ravimise nimel ka valu teha, pole ta arstiks saamise soovis enam nii kindel,“ naerab Karmen. Ehitajaks! – kõlab nüüd kindel soov, sest väikemehele meeldib legodest maju meisterdada. 

Vanaemale on poputamine lubatud

„Ühel päeval tuli mu täiskasvanud tütar, see tähendab õetütar, mu juurde ja küsis, kas tahaksin saada vanaemaks,“ kirjeldab Karmen üht heldimushetke. „Hakkasin rõõmust nutma, sest tahtsin juba ammu vanaema olla! Ema peab vahel ka kamandama ja vaatama, et kõik vajalik tehtud saaks ja kodus kõik toimiks. Vanaema võib olla alati hea ja lahke, temal on lubatud lapselast korralikult poputada ja hellitada.“

Hiljuti oligi kaheaastane põnn vanaema juures mängimas. „Õnneks pole lapsevanemad mulle piiranguid peale pannud ja võin väikemehega koos teha kõike, mis meile mõlemale meeldib.“ 

Kas pereliikmetel on sellega vedanud, et pereema on perearst? 

Karmen eelistab, et oma pere puhul võtaks doktori rolli siiski mõni ta kolleeg. „Eks selle niitide eemaldamise oleks ka teine meedik palju kiiremini ära teinud. Emana olid emotsioon  ja õrnus juures ning see segas protseduuri kiiret ja tegelikult vähem traumeerivat sooritamist.“ 

Karmeni sõnul ongi hirmus olla arst ja ema korraga. „Suudan kergeid sümptomeid, isegi kui on ainult nohu, seostada uskumatult ohtlike ja haruldaste diagnoosidega,“ tõdeb ta.

Karmeni ja Jüri pulm oli rahvuslikus stiilis. (Erakogu)

Sama käib ka neljajalgsete pereliikmete kohta. „Oma truu sõbra, 14aastase koera Rossa südamepuudulikkuse diagnoosisin küll stetoskoobiga kuulates ise, aga kõik ülejäänu jätsin veterinaari hooleks,“ sõnab Karmen. Ta tunneb loomaarstide vastu suurt aupaklikkust. „Minu töö on veterinaari omaga võrreldes ikka lihtne: abivajajad on samast liigist ja oskavad rääkida. Veterinaaril võib esimene patsient olla kass, siis papagoi ja lõpuks 70kilone koer.“

Kui Karmen kahekümne või pigem ikka neljakümne aasta pärast pensionile jääb – sest kes siis arste enne 85. eluaastat töölt ära laseb –, lubab ta hakata tegelema hobidega. Ja neid on palju. 

Koroona ajal aitavad Karmenil lõõgastuda raamatud, mis räägivad meditsiinist minevikus ja tulevikus. Üks Karmeni lemmikkirjanikke on sajanditaguste inimeste mõttemaailma avav William Somerset Maugham, kellel oli samuti arstiharidus.

Karmenile meeldib kodus ka klaverit mängida ja laulda. Vahel võtab ta ette Bachi või improviseerib mõne laulu teemal, mis on kummitama jäänud. „Ainult iseenda rõõmuks, sest muusik ma kohe kindlasti pole,“ sõnab ta. „Laulda, musitseerida, tantsida, matkata, reisida, lugeda, käsitööd teha ja suvekodu ehitada tahaks küll palju rohkem, kui see mul praegu võimalik on.“

Saabki doktori vastuvõtt läbi. Minul oli kõigest intervjuu mureks. Teised, tõsiselt haiged patsiendid, ootavad.  

SEE VÕI TEINE: Draamat on niigi piisavalt olnud

Kas õhtune ööküll või hommikune lõoke?

Kindlasti hommikune lõoke.

Moët & Chandon või Martini?

Alkoholi ei joo ma üldse, seega mitte kumbki.

Plätud või kontsad?

No ikka kontskingad.

Lauatelefon või mobiil?

Mobiil.

Raamat või Facebook?

Raske otsustada. Minu jaoks on olulised nii raamatud kui ka sotsiaalmeedia. Facebookis käin inimestega suhtlemas ja oma mõtteid jagamas, aega veedaksin raamatuga.

Nuustaku või Pariis?

Mulle meeldib reisida, eriti koos lastega. Olen käinud nii Nuustakul kui ka Pariisis. Kõige toredam on ikkagi koju jõudmine.

Maraton või meditatsioon?

Meditatsioon. Ma ei saagi hästi sörkida ega pikalt jalutada, sest pean pidevalt peatuma, et pähe tulnud häid mõtteid üles kirjutada.

Komöödia või draama?

Kindlasti komöödia. Draamat on mul elus niigi piisavalt olnud. 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?