Piret Kalda juurtelugu: „Ma ei tea, mida tähendab vanaema.”

Siiri Rebane, 3. veebruar 2021

Näitleja Piret Kaldal (54) pole suurt suguvõsa, kellega kokkutulekuid teha. Tal on vaid üks tädi, isa õde Elvi, kes elab Tartus. Vanavanematest mäletab Piret ainult vanaisa Vollit, kelle juures ta Peipsi ääres lapsena suvesid veetis.

Piret pole näinud kumbagi vanaema, mõlemad surid enne ta sündi. Isaema Alma lahkus juba 1946. aastal vähi tõttu ja emaema Helmi suri 1958. aastal valediagnoosi tõttu pimesoolepõletikust põhjustatud veremürgistusse. 

Isapoolne vanaisa Aleksander elas küll veel kaks aastat pärast pojatütre sündi, aga Piretil temast mälestusi pole. Ainus vanavanem, kellega Piret suhelda sai ja keda ta mäletab, oli emaisa Valmar ehk Volli. Tema juures Peipsi ääres veetis Piret lapsena oma suved.

See-eest oli Pireti emal ja isal palju tädisid ja onusid, kuid nemad lahkusid Pireti lapsepõlves üksteise järel teise ilma.

Genealoog Raivo Maine uuris Tiiu palvel Piret Kalda sugupuud ja tuvastas, et Kalda-nimelisi elab Eestis üle 900, kuid kõik nad pole omavahel sugulased. Tegemist on nimega, mille on Eestis talupoegadele nimede andmisel aastatel 1823–1835 saanud kümme suguvõsa. Pireti eelkäijad pärinevad Tartumaa Kodavere kihelkonna Pala mõisapiirkonnast. Vaid selles mõisapiirkonnas elanud Kalda'sid saab pidada nime baasil Pireti sugulasteks, ütleb genealoog.

Mõnikord on juhtunud, et Piret on kohanud kedagi Kalda-nimelist, aga omavahel arutades on ikka jõutud arusaamisele, et tegemist pole sugulasega. Näiteks muusik Indrek Kalda pole Pireti sugulane. Kord tuli pärast etendust Pireti juurde võõras naine, kes teatas, et on samuti Piret Kalda, kuid temagi polnud sugulane. 

Vanaema Alma oma laste Lennarti ja Elviga (Erakogu)

Seda, et Eestis on vähemalt neli Piret Kaldat, sai näitlejanna teada, kui teda paarkümmend aastat tagasi politseisse ülekuulamisele kutsuti. Kutse oli päris hirmutav – kui kohale ei ilmu, võetakse karmimad abinõud tarvitusele. No kas siis viiakse käeraudades kohale?! Piret polnud enda teada teinud midagi sellist, mis politsei sekkumist vajaks. Ta läks siiski kohale. Politseinik tundis näitleja ära ja vabandas: „Oi, teid me küll ei tahtnud kutsuda!“ Politseisse oodati üht teist Piret Kaldat.

Piret kasvas üles Tartus ja õppis 5. keskkoolis keemiaklassis. Ta ema Helvi on olnud matemaatikaõpetaja Miina Härma koolis ja ülikooli õppeosakonna töötaja. Isa Lennart oli tehnikainimene – õppis tehnikumis elektri ja side alal ning töötaski eluaeg side valdkonnas, oli kuldsete kätega mees. 

Mitte ainsatki näitlejat nende suguvõsas pole. Tõsi, väga kauge sugulus on Piretil Indrek Ojariga, kes töötab samuti Linnateatris nagu Piretki.

Teatriga oli Piretil lapsepõlves sidet niipalju, kui ema viis teda väikesest saati Vanemuisesse – esialgu käisid nad lasteetendusi vaatamas, hiljem muudki. Ka kooli kirjandusõpetaja hoolitses selle eest, et õpilased ikka teatris käiksid. Isa sattus teatrisse siis, kui abikaasa ta lihtsalt kaasa võttis. „Tüüpiline eesti pere,“ naerab Piret.

Suurt näitlejaks saamise tungi või unistust Piretil kooli ajal polnud, ta läks lihtsalt keskkooli järel lavakasse katsetele ja võetigi kohe vastu. Lavakooli lõpetamisest saadik 1988. aastal on Piret olnud Linnateatri näitleja.

Piretile meeldib oma lõbuks maalida, kuid tema suguvõsas pole olnud ka kunstnikke. Aga lapsepõlves oli tema ema ilusasti joonistanud ning Pireti õde ja tädipoeg olevat samuti hea käega.

Abramsoni nimi tuli suguvõssa huvitaval moel

Pireti isapoolsed esivanemad on vähemalt kahe viimase sajandi ulatuses pärit Tartumaa Kodavere kihelkonnast, üks juur on ka Maarja-Magdaleena kihelkonnast. Perekonnanimedest esinevad Kalda, Limbak, Abramson, Anni, Sarvik, Tosso, Nidiko ja Mölder.

Perekonnanime Abramson on Eestis pandud seitsmel korral, kuid Piret Kalda eelkäijad said selle teisiti. Pireti isa üks esivanemaid oli Kodavere kihelkonna Ranna mõisapiirkonnast pärit Seppa Otto (Abrami poeg). Ta võeti 1812. aastal teenima maakaitseväkke ja pärast kümneaastast teenistust kirjutati Liivimaa Kroonupalati otsusega tagasi tallu, kust ta pärit oli. See oli võimalik tänu asjaolule, et maakaitsevägi teenis oma kubermangu piires ning sinna võetud mehi ei saadetud mööda Venemaa avarusi laiali. 

Sõjaväes oli kohustuslik ka teine nimi (tinglikult perekonnanimi). Enamasti kasutati selleks isanime ja nõnda saigi Otto nimeks Abramson (Abrami poeg). 1822. aastal kirjutati ta lähtetallu tagasi ning kui hakati perekonnanimesid panema, säilitas Otto nime Abramson. Ülejäänud suguvõsa sai nimeks Lepp (või Lep), selgitab genealoog Raivo Maine.

Viimase kahe sajandi ulatuses viib Pireti isapoolsete esivanemate meesliin Kodavere kihelkonna Pala mõisapiirkonna Palakülla, kus 1810. aastal sündis vabadik Hindriku peres Madis Kalda. Seisuselt oli Madis vabadik, ametilt aga rätsep. Kaks kuud pärast esimese naise surma (neil oli kuus last) abiellus Madis Mari Limbakuga, kellega sai veel kolm last. Ühest neist sai Pireti isa vanaisa Kaarel Kalda. Pere elas Pala mõisapiirkonnas. 

Kaarel abiellus 1884. aastal Mari Abramsoniga, kelle isa Mats Abramson oli eelmainitud Seppa Otto poeg.

Vanaisa Aleksander oli Tartus bussijuht

Aleksander Kalda on väga levinud nimi ja alati pole võimalik kindlaks teha, kelle sugulasega on tegu. Aastail 1936-1937 on ajakirjanduses juttu olnud kahest õnnetusest (ühes jäi bussi alla nelja-aastane laps), kus osalisena on mainitud ka omnibussi, mille juhiks oli Aleksander Kalda. Kuid Piret teab, et tema vanaisa oligi lapsega juhtunud õnnetuses osaline.

1936. aasta septembris ilmus selline sõnum: „Reede õhtupoolikul kella 6 paiku jäi Roela wallas, Tartu-Narwa maanteel. Tartu Mustwee Lohusuu omnibuse T-14 alla Abra talus asuwa kaupmehe Arnold Reial'i 4-aastane poeg Ado ja sai surma. Õnnetus juhtus Roela wallamajast 250-300 m Mustwee poole. Laps jooksis autobuse ette kaupluse ees olewa rahwa hulgast, autobusest 1-1.5 m kauguselt. Tahtnud teel joosta tagasi, kuid jäänud autobuse alla. Auto liikus 15-20 km tunnikiirusega. Sõidukit juhtis 1. liigi juht Aleksander Kalda, kes oli kaines olekus, mida tõendas Mustwee jaosk. terwishoiuarst. Wanemad lapse surmas kedagi ei süüdista. Kontrollimisel leiti omnibus olewat korras.“

„Tartus oli tol ajal vist ainult neli bussi, vanaisa oli neist ühe juht, see oli šeff töökoht. Ta sõitis Peipsi järve liini,“ jutustab Piret. „Bussiõnnetus oli tõesti kurb, vanaisa ise oli ka kurb, kuigi ta süüdi ei olnud.“

Ent lapselaps teab vanaisa kohta ka paremat lugu jutustada: Aleksander oli päästnud hulga inimesi Siberisse küüditamisest. Ta oli kusagilt saanud enda kätte küüditatavate nimekirja – küüditaja oli unustanud oma portfelli vanaisa bussi või pani Aleksander ise selle pihta. Vanaisa hoiatas nimekirjas olnud inimesi.

Piret ja vanaisa Valmar (Erakogu)

Aleksander abiellus Pala mõisapiirkonnast pärit Alma Maria Sarvikuga. Neil sündis kaks last – 1931. aastal Pireti isa Lennart ja 1933. aastal Elvi.

Isa Lennart oli suur tehnikahuviline

Pireti isa Lennart elas lapsena Tartus, aga sõja ajal ja pärast ema surma saadeti ta koos õega sageli maale sugulaste juurde. See, et Lennart ja ta õde Elvi jäid 15- ja 13aastasena emata, tegi nende lapsepõlve raskeks. 

Piret meenutab, et ta isa oli väga leplik inimene – sõi kõike, mida pakuti, välja arvatud piima-juurviljasupp. Seda vältis Lennart põhjusel, et pärast ta ema surma oli isa seda suppi kogu aeg oma lastele teinud. Lennart oli sellest tüdinenud ja küllap see meenutas talle ka kurbi aegu.

Lennart oli üdini tehnikamees. Oma 86aastase elu jooksul nägi ta väga erinevat tehnikat alates hobuvankritest kuni praeguse aja vidinateni välja – needki huvitasid teda. Pireti matemaatikaõpetajast ema ei lähe seevastu arvuti ligigi. Isa juhtis autot elu lõpuni, aga ema ei oska sõita.

Isa ainsal õel, 87aastasel Elvil on kaks poega. Üks neist on Piretiga ühevanune, lapsena mängisid nad palju koos. Elvi teise poja tapsid nõukogude ajateenijad, et saada talt kätte teksapüksid ja hõbesõrmuse. Röövlid tungisid lihtsalt tänaval mehele kallale, võtsid oma saagi, tapsid ohvri ja viskasid Emajõkke.

Hoolivad vanemad

Pireti sõnul hoidsid ta vanemad väga oma lapsi. „Kuna isa oli lapsena emata jäänud, siis tahtis ta, et meil oleks kõik olemas ja hästi,“ jutustab tütar. Pireti ema oli kasvanud õdede-vendadeta, kuigi ta oleks neid endale soovinud. Tema sünnitas kolm last.

Piretil on vend Kalle (s 1958) ja õde Pille (s 1960). Piret tunnustab oma vanemaid, et nad said kolme lapsega ise hakkama ja olid nendega kannatlikud. Vanematel polnud ju võimalust aeg-ajalt lapsi viia vanaemade juurde – neid lihtsalt polnud. Ta on tänulik ka selle eest, et vanemad viitsisid käia koos lastega auto ja telgiga reisimas. Esialgu käidi vaid mööda Eestit, hiljem sõideti ka Musta mere äärde.

Kalle ja Pille (Erakogu)

Piret arvab, et ta tuleb tublist perest ja kodust, kus valitses hea õhustik. „Lapsena võtad seda enesestmõistetavalt. Ei osanudki mõelda, et võiks teisiti olla,“ tõdeb ta.

Näitleja arvab, et on pärinud isalt ehk jonnakuse, emalt käitumismaneerid. „Aga isalt ka selle, et mulle meeldib ise hakkama saada, oma kätega teha. Isa parandas ära kõik, mis oli katki läinud. Mulle meeldis koos temaga meisterdada. Isa õpetas mind ka varakult autot juhtima. Aga isa jaoks oli selge vahe meeste- ja naistetöödel, tema süüa ei teinud,“ meenutab tütar.

Ise teha meeldib Piretile nii neid asju, mida isa õpetas, kui ka naistetöid, näiteks sülti keeta. „Aga matemaatikahuvi pole ma oma emalt saanud. Kui mu tütardel oli koolis matemaatikas abi vaja, siis läksid nad vanaema juurde,“ ütleb ta.

Piretil on kolm tütart ja nende mõlemad vanaisad olid Lennartid.

Vanaisa Volli oli üdini eesti mees

Pireti ema suguvõsa vanim meesliin viib Torma mõisapiirkonda, kus 1830. aastal sündis Tealama külas vabadiku peres Kristian Paas. 1855. aastal võttis Kristian naiseks Liiso Pukki. Nad said kuus last, üks neist oli Mihkel Paas, Pireti ema vanaisa. Pere kolis elama Lilastvere külla.

Vaarisa Mihkel sai Avinurme mõisast Ulvi külast pärit Liisa Aunapuga 12 last, üks neist oli Pireti vanaisa Voldemar. Too eestistas 1937. aastal oma nime Valmariks. Voldemar abiellus 1932. aastal Lilastveres sündinud Helmi Melanie Kukega. Nende ainus laps Helvi on Piret Kalda ema.

Genealoog Raivo Maine uurimuse kohaselt oli Voldemar Paas Eesti Piirivalves kaadriallohvitser. Aastatel 1928–1940 töötas ta Piirivalve Peipsi jaoskonnas fotostuudios, oli operaator, retuššeerija ja laborant-kopeerija. Tema ülesandeks olid pildistamised Peipsi jaoskonnas. Tartu Tööoskusamet keeldus aga 1941. aastal andmast talle meistri nimetust fotograafia erialal, kuna ta ei vastanud selle tööala nõuetele.

Vanaisa Volli ehk Valmar on ainuke vanavanemaist, kellest Piretil on mälestusi. Abikaasa Helmi surma järel Volli uut naist ei võtnud, elas üksi Peipsi ääres Tiirikoja külas. „Mu suved olid kõik Peipsi ääres vanaisa juures,“ ütleb Piret. „Tal oli tolle aja kohta suur raamatukogu, ta ise köitis raamatuid ja ajakirju. Vanaisa oli põhimõtteline, üdini eestlane, kolhoosi ei astunud, seetõttu sai ta pensioni vaid neli rubla kopikatega. Ta pidas mesilasi ja müüs mett – see oli ta sissetulek. Ta oli ka jahi- ja kalamees. Mul on nii kahju, et ta ei elanud nii kaua, et oleks jälle Eesti Vabariiki näinud.“

Mingi kavalusega oli Volli nihverdanud ennast ära suuremast tagakiusamisest. „Üks või mitu ta venda saadeti Siberisse. Lapsepõlvest mäletan, et meil kodus tehti vineerkaste, kuhu pandi ema onudele Siberisse saatmiseks igasuguseid asju. Mäletan ka seda, et üks vanaisa vend tuli Siberist tagasi tugeva kopsuhaigusega,“ jutustab Piret.

Vollil oli palju õdesid ja vendi – peres sündis 12 last, aga osa neist suri juba lapseeas. Voldemar ehk Valmar oli pere vanim laps, aga ta oli üks viimaseid, kes neist suri. Kuna Volli lapsepõlv polnud kerge, siis oli teadlik otsus, et ta naine Helmi sünnitas vaid ühe lapse. 

Pireti ema Helvi sündis Alatskivi lossis. Seal oli neli korterit, mis kuulusid piirivalvele ja Volli sai elada ühes. Piretile on räägitud, et see oli päris moodne elamine, neil oli isegi raadio. Sõja ajal pidi aga perekond lossist ära minema. Volli ostis neile siis maja Pala kanti. Hiljem kolis vanaisa sealt ära Peipsi äärde, sest kõrvale tuli Vene sõjaväeosa, mida ta ei kannatanud.

Vanaisa oli kinnine vaikne mees, ta ei rääkinud oma mõtetest. Kuulas saksa- ja venekeelset Ameerika Häält. Piret lapsena ikka mõtles, et no mida ta kuulab! „See poliitika oli minu jaoks nii igav, kuulata seda veel saksa või vene keeles! Aga nii oli vanaisa rohkem eluga kursis,“ räägib Piret. „Vene ajal ilmus lehekülgede kaupa Brežnevi kõnesid, keegi ei lugenud neid, aga vanaisa luges – ta tahtis aru saada, mis ilmaelust saab. Aga ta ei rääkinud loetu kohta midagi, ei kirunud. Aeg oli selline, et ei julgenudki kellegagi arutada,“ tõdeb lapselaps. Lapsena ei osanud Piret vanaisalt ta arvamust küsida, nüüd on tal kahju, et ei tea, mida vanaisa mõtles.

Volli abikaasa Helmi oli käsitööõpetaja, osa tema tehtud kardinaist ja laudlinadest on praegugi alles. Helmi, muidu täiesti terve inimene, suri järsku 54aastaselt valediagnoosi tõttu. Tal oli pimesoolepõletik, kuid arst arvas, et neerud on haiged. Ta ravis neid, kuni Helmi suri veremürgistusse. Piret polnud selleks ajaks veel sündinud. Pireti venna Kalle oli Helmi siiski ära näinud. 

„Ma pole näinud ühtegi vanaema. Ma ei tea, mida tähendab vanaema,“ tõdeb Piret.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?