KOLUMN | Reet Linna: jahimees minus ei raatsi lihast loobuda

Reet Linna, 3. veebruar 2021

Hiljaaegu pidas üks noor mees mulle loengu, kuidas lihaseid tugevdada. Ikka sel põhjusel, et jõudu oleks rohkem ja jaksaks siin ilmas veel üht-teist ära teha. Üle kõige jäi kõlama, et naised, sööge rohkem liha! Lihast saate piisavalt valku ja see tugevdab teie lihaseid. Vähemalt 200 grammi olgu iga päev menüüs.

Oma veregrupi järgi, mis on 0, olen jahimees ehk minu organism vajab palju liha. Mulle liha tõesti meeldib. Teinekord ostan Selveri soojaletist valmis ribisid, ja häbi tunnistada, söön kohe autos ära. Just niisugune lihavajadus tekib mõnikord.

USA, Mehhiko, Argentina ja paljud teisedki riigid peavad küpsetatud, grillitud ja veel mitut moodi valmistatud liha oma rahvusroogadeks. Grusiinid, armeenlased ja teised mägirahvad on oma šašlõki üle uhked ja neilt oleme meiegi selle kombe sisse toonud. Ühesõnaga, liha süüakse maailmas palju. 

Aga nüüd ma olen segaduses. Järjest rohkem ilmub artikleid, et meie planeedil süveneb kliimakatastroof. Kui võtta omaks teadmine, et loomakasvatus on üks kurjajuur, mis sellele kaasa aitab, paneb mõtlema küll.

Mida siis ette võtta?

Aastaid tagasi osalesin ajakirjanikuna selliste taimsete toodete testimisel, mis olid liha nägu. Kasutatud oli tofut, sojat ja veel midagi. Kõik oli nii peenelt tehtud, et suurem osa meie seltskonnast ei osanud toorainet ära arvata. Maitsesid aga väga hästi! 

Sellistel puhkudel mina kindlasti vahet ei teegi, mida suhu pistan. Söön ja mõtlen, et küll on maitsev. Maksan ja kiidan!

Järgmine etapp on juba igasuguste putukate ja limukate söömine. Marko Reikop proovis ühes „Ringvaate“ saates neid „delikatesse“ ja ega ta vaimustusest kiljunud. Ent maailmas on nii mõneski söögikohas grillitud ja praetud putukad juba menüüs. Huh, kuhu me küll jõudnud oleme! 

Teadlased on samuti kõvasti tööd teinud ja leiutanud laboriliha. Selle valmistamine on keeruline ja praegu on tootmine veel väga kallis. Kõigepealt on olemas rakupank. Näiteks laboriliha kanast tähendab rakupangast saadud kanaliharakke. Kuidas rakud panka jõuavad ja mismoodi see protsess kulgeb, jäägu teadlaste tööpõlluks. Ennustatakse, et aastaks 2040 on suurem osa lihast laboritoodang. Head isu!

Mul on küll üks rumal küsimus. Mida nende loomade ja lindudega tehakse, keda kasvatatakse igas maailma nurgas? Kas siis, kui neile liha tootmise eesmärgil otsa peale teha ei tohi – rohelised ju kohe platsis! –, surevad nad lihtsalt vanadussurma?

Kindel on, et kulub väga palju aega, enne kui inimkond lihast loobub.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?