JÄRJEJUTT | Elvi poelood: kaebajast vinguviiul ja kavalpeast leivavaras

Kaie Nõlvak, 3. veebruar 2021

Elvi Karus (78), kes oma energilisuse poolest passinuks paljudesse ametitesse, on elus leiba teeninud peamiselt müüjana – enamasti Tartumaal Tabiveres poes, aga ka turul. Praegu pensionipõlve pidav naine on lahkesti nõus mälestusi jagama. Lood on kirja pannud Kaie Nõlvak.

Riiakaid vinguviiuleid, kes iial millegagi rahul pole, leidub iga riigikorra ajal. Kärss kärnas ja maa külmunud oli alailma ka ühel külapapil. See irisemise haigus andis tal eriti hullusti tunda poes. 

Kord oli või palavaga pehmeks läinud, kord ei jäänud kaup riiulil piisavalt hästi silma. Ja nende keeruliste probleemide lahendamiseks oli kõigepealt tarvis kaupluse juhatajat.

Papi teine lemmiktegevus oli kaebamine ja seni polnud meie poes nähtud veel ühtegi müüjat, kelle tegevuse puudujääkidest poleks kõrgele ja kaugele ette kantud.

Mina töötasin siis kaupluse juhatajana, kui kord tuli müüja saalist kutsuma, et jälle nõuab ostja kõige kõrgemat ülemust. 

„Miks pole müügil jämedat soola!“ nõudis jonnakas papi aru.

Võtsin toriseja käevangu ja ütlesin õrna häälega, et jalutame nüüd kahekesi sinna riiulite vahele. Kullakene, kus see sool siis on? Ennäe! Siin on jäme, siin peenike ja siin valge.

Elvi poes omaküpsetatud juubelikringliga, tema ülesanne oli ka külaliste teenindamine. Kui 1970ndatel poeriiulid tühjaks jäid, oli osav kokk igal peol nõutud. (Aldo Luud)

Lõpuks pandi kooperatiivi juhatuses juba imeks, et see tüütu meesterahvas on meie poe peale kaebamise lõpetanud. Mis imerohu abil? 

Müüjad siis rääkisid, et Elvi jalutab papiga käsikäes müügisaalis, paitab veel teise põskegi. Kuidas viripill enam kaevata tihkaks! 

Leiba oli tol ajal küllalt. Oli avalik saladus, et seda söödeti ka loomadele, sest neile mõeldud jahu, mida kutsuti rahvasuus kombikormiks, oli harva saada. 

Kord andsin võõras poes müüjale puhkust. Käis siis seal poes iga päev üks vanem mees kümmet leiba ostmas. Ladus pätsid seljakotti ja maksis. 

Kord, kui meesterahvas läinud oli, vihjas järgmine ostja, et nende oma müüjal on selle ostjaga kurbi kogemusi. Soovitas mul järgmine kord need leivad siiski üle lugeda.

Järgmisel päeval lugesingi – ja pätse oli kaksteist! Küllap oli kavalpea iga päev kaks leiba nii-öelda minu arvele kirjutanud. See vahe tuli mul inventuuri järel omast taskust kinni maksta.

Tõsi küll, leib polnud kallis, aga ka palganumbrid polnud tollal sugugi luksuslikud.

Kuidas ma palgamaksja vangi minekust päästsin

Kord, kui jälle ühes kaugemas poes müüjat asendasin, juhtus aga hoopis vastupidine lugu. Õhtupoolikul märkasin, et letile on ununenud kopsaka moega rahakott. Viisin leiu tagaruumi. 

Enne poe sulgemist jõudiski kohale ähmis mees, kes kurtis rahatasku kadumist. Asutuse töötajate palgaraha oli seal sees! Tol ajal oleks sellise eksimuse eest võinud kinni ka minna.

Mehe rõõm oli muidugi tohutu suur, kui kaotsiläinud varanduse talle kätte ulatasin. 

Rahakoti omanik palus kõige suuremale ja kenamale šokolaadikarbile, mis poes oli, pidulik pael ümber siduda, maksis selle kinni ja andis mulle.

See oli kena, et ta mind niiviisi tänas, aga selle narruse pärast oleksin äärepealt viimasest rongist maha jäänud ega oleks õhtuks koju jõudnud.

Müüjad pitsi ei sülitanud ja trimpasid koos ostjatega 

Puhkuse ajaks palkas kooperatiivi juhtkond mulle poodi asendaja, aga vahel vedas neil selle kaadrivalikuga viltu. Et ma elasin poe lähedal, ei pääsenud probleemidest tihti ka puhkusenädalatel.

Kord rohisin kodus aiamaal peenraid, kui külalapsed tulid mulle muret kurtma. „Tädi Elvi, tule tee poeuks lahti! Me tahame kommi osta, aga asendustädi on pannud ukse peale sildi, et ta on linna läinud.“

Lapsed on muidugi terased ja olid poe aknast seirates näinud, et tegelikult tädi magab poes – jalad paistsid leti alt. Eks asendusmüüja ei olnud oma käsi ülemise riiuli pudelitest eemal hoidnud!  

Müüjannasid, kes pitsi ei sülitanud, tuli ka mujal ette. Kui kord ise ühes poes puhkust andmas olin, ostsid mehed minult pudeli haljast ja küsisid kohe klaasi ka. Milleks, imestasin. „Siin on ikka nii olnud, et teeme kohe pudeli lahti ja kallame müüjale ka!“

Elvi on ees, poeg Mati oma vanaisa põlvel. Elvist vasakul on vend Jaan ja paremal ema. „Ema on sellise näoga, et on just midagi ulakat öelnud. Ta oligi paras vigurivänt,“ ütleb tütar. (Aldo Luud)

Koomilist on meenutada ka hilisemast ajast, kui päevakorrale kerkis üleliiduline kainus ja viina müüki tohtis alustada alles lõunal kell kaks. Kord ennelõunal tuli poodi üks jalutuskepile toetuv papi. Liigutas kepiga ETKVLi logoga kardinaid viinariiuli ees ja ohkas: „Tead, Elvikene, panin kodus tühjadele pudelitele kah kardina ette, isegi nende vaatamine tekitab himu!“ 

Inimesed on meil ikka mõistnud nalja visates käskudest-keeldudest üle olla.

Järgneb.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?