AIALUGU | Põnevalt planeeritud parkaed, kus vaated avanevad järkjärgult

Janne Põlluaas, 3. veebruar 2021

Jõuan kohale peaproovi ajaks. Mitmed asukad siia Põlvamaa põldude vahele rajatud parkaias on juba rõivastunud pidurüüsse, et peagi alustada iga-aastast etendust „Lõkendavad stseenid Andres Vaasa aias“. Esimene vaade lavale, see tähendab aeda, annab aimu, et septembrikuus sügisvärvid alles koguvad hoogu ja kõrghetk on saabumas oktoobris.

Dendroloog Andres Vaasa parkaia võtmesõnad on vaated ja avar pargiala pakub selleks palju võimalusi. Vaated ei avane kõik ühekorraga. Kui jalutades seisatada ja ringi vaadata, näeb iga käänaku taga midagi uut ja köitvat. 

Läbimõeldud kooslustest rajatud puude ja põõsaste gruppe haarab pilk igas suunas. Vaateid rikastavad erinevad võravormid – kõrgustesse pürgivad püramiidjad puud, maani looklevate okstega rippoksalised poogitud vormid, koonused, silindrid ja kerad, okas- ja lehtpuud nauditavas tasakaalus.

Kirevamaid vaateid tasakaalustavad rohelised oaasid. (Janne Põlluaas)

Kollektsioon sai alguse 1989. aastal maja juures olevast aiast, ent peagi jäi ruumi napiks. 2007. aastal alustas Andres Vaasa, Räpina aianduskooli dendroloogia ja puittaimede paljundamise eriala õpetaja, uue ning märksa suurema aiaosa – Inglise stiilis pargi rajamist. 

Kõik toonid kollase ja lillakaspunase vahel

Tähelepanuväärne on asjaolu, et ühtegi kavandit ega joonist pole Andres paberile pannud. Taimed on paigutatud hea sisetunde järgi ja tulemusest nähtub, et maaülikoolis erialase kõrghariduse omandanud õpetajal on suurepärane maitse ja taimetaju. 

Tõsi, mõnele taimele parima koha leidmine on võtnud pikemalt aega ja alles ületalve mõeldes on puu või põõsas enesele õige paiga saanud. Sagedamini siiski on uued istikud otsejoones sobivale kasvukohale istutatud. 

Peaaegu 2 hektari suurust pargiala hoiavad oma embuses välispiirile istutatud kõrget kasvu puud. Nemad püüavad lagedal hoogu kogunud tuuled kinni ja loovad soodsamaid kasvutingimusi paljudele haruldastele hellikutele. 

Kõrgete puude kaitsva tiiva all on koha leidnud väheldasema kasvuga puud ja suured põõsad, kes omakorda pakuvad turvalist seljatagust madalamatele põõsastele ja kõrgetele püsikutele. Rindelisus tuleb hästi esile eemalt vaadates ja just sügisel, kui aeda külastan. 

Aiaasukate sügisvärvid on sedavõrd mitmekesised, et näha saab kõiki toone, mis jäävad värvispektris kollase ja lillakaspunase vahele. Tegelikult räägitakse taimede puhul tinglikult ka sinistest toonidest, näiteks mõne okaspuu sorte nimetatakse siniseokkalisteks, rohekassinisteks või hõbedasteks, rääkimata rohelise eri varjunditest. Ka kõik need toonid on aias esindatud.

Põldude foonil kerkib pargiala eriti efektselt esile. Samuti aitab vaateid raamida eeskujulikult hooldatud muru. Öeldakse, et muru on kõige töömahukam osa aiast ja suuresti see nii ka on. Andres on järjepideva niitmise, õhutamise ja umbrohutõrje abil loonud esmaklassilise muru, millel astudes on jalge all justkui pehme vaip.

15 aastaga põllust pargiks 

Aia ilme muutub koos aastaaegadega. Talv ei ole selles aias kaugeltki igav. Lõuna-Eesti lumerohked talved loovad kontrastse miljöö, kui suurte raagus võrade tume graafiline joonis vastandub valge lume pehmetele vormidele. Avanevat vaadet rikastavad mitmesugused võrakujud ning oksa- ja koorevärvused. Ei puudu isegi õitsejad – nõiapuud avavad oma kollased, oranžikad või punased pisut narmalised õied suisa südatalvel. 

Kevade saabumist oodatakse siin nagu igal pool mujalgi pikisilmi, looduse tärkamise aegu näeb pungade puhkemise õrna kenadust. Suvi toob kaasa lopsaka roheluse, mis on pikitud kollakate ja punakate toonidega. Ent sügis avab selle aia kauneima pale – rikkaliku värvidemängu. Oskuslikult valitud ja paigutatud lehtpuud ja -põõsad kirendavad kuumades toonides septembrist kuni külmadeni, kui saabuv talv aegamisi teatepulga üle võtab.

Kohapeal viibides ei tahaks hästi uskudagi, et pargiala rajamisega on algust tehtud alles 14 aastat tagasi. Suurtest puudest jääb mulje, et aed on märksa vanem. Kuid olen näinud sedasama parki, kui see alles lapsekingades oli ja võis vaid ette kujutada, kuidas kõik 15 aasta pärast välja näeb. Praeguseks on aias umbes 1500 puittaime ja 500 kõrgemat püsikut.

Selle aia puude saladus peitub istutatud istikute suuruses. Andres on istutanud võimalikult suuri, vähemalt paari meetri kõrguseid puittaimi, mis juba alguses on n-ö puu mõõdu välja andnud. Kui lisada viljakas vettsiduv savimuld, hoolitsev käsi ja ehk ka mõni võlusõna, siis ei jäägi puudel muud üle, kui kiiresti suureks ja ilusaks kasvada. 

Aia omaniku Andres Vaasa suured soosikud on okaspuud. Esiplaanil korginulg ‘Compacta’, paremal laiuv kirju kadakas ‘Blue Swede’, paremal tagaplaanil Siberi lehis, Andrese selja taha jääb kollaseokkaline harilik kuusk ‘Aureovariegata’. (Janne Põlluaas)

Iga sügis tuleb teisiti

Vastukaaluks suurtele istikutele on Andres väga palju taimi ise seemnest kasvatanud või muul viisil paljundanud. Needki on sirgunud oskusliku hoolitsuse ja viljaka pinnase toel jõudsalt kõrguste poole. 

Taimekollektsionäärid täiendavad tihtilugu oma kogusid rohevahetuse teel ja nii on toiminud ka selle aia peremees. Palju aiaasukaid on kaasa toodud välisreisidelt, paljud taimed on soetatud puukoolidest, nimetada tasub Nurga puukooli, mis pakub rariteediotsijale nii mõndagi põnevat.

Nagu öeldud, on sügis selle aia kõige kaunim aeg. Siis löövad siin lõkendama vahtrad, kikkapuud, kontpuud, karvane viirpuu, lodjapuud, äädikapuud, pihlakad, sile hobukastan, näärmeline sõstar ja paljud teised taimed. 

Metsamees Hendrik Relve on oma raamatus „Vahtral on sünnipäev sügisel“ kirjeldanud puulehtede maagilist ja keerulist, igal sügisel isemoodi värvumist lihtsate ja arusaadavate sõnadega. Relve sõnul tekib kollane värv, kui leheroheline sügise saabudes laguneb. Kõikvõimalikud roosad-oranžid-punased toonid on põhjustatud päikeseliste päevade ja jahedate ööde koosmõjust, kusjuures iga sügis on isenäoline. 

Kui sügis on vihmane ja suuri temperatuurikõikumisi öö ja päeva vahel pole, pole ka punaseid toone kuigivõrd oodata. Samuti jääb punane värvus tekkimata, kui sügisel tuleb soojade ilmade järel külm liiga ruttu peale. Siis lehed jõuavad vaid kolletuda või muutuvad kohe pruuniks ja langevad kiiresti maha.

Kikkapuude värvikad viljad

Lehtede langemise aegu annavad Andrese aias tooni viljad, mis püsivad raagus puudel-põõsastel seni, kuni linnud need lõpuks ära söövad. 

Lamedarootsuline kikkapuu. (Janne Põlluaas)

Ühed silmatorkavamad on kikkapuu omad. Need värvuvad septembris olenevalt liigist säravroosaks kuni punaseks ja viljakuparde avanedes ilmuvad nähtavale üllatavalt oranži kestaga seemned. Raagus okstel näevad kikkapuude kahevärvilised kuprad välja kui lõunamaised õied. Lindudele on kikkapuu viljad ohutud, ent inimestele paraku mürgised ja väikeste lastega peredes tasub enne lasta neil suuremaks sirguda, kui põõsas istutada.

Andres Vaasa kollektsioonis on kümmekond kikkapuud. Kõige suuremate viljadega on laialehine kikkapuu (Euonymus latifolius). Sieboldi kikkapuu (E. hamiltonianus var. Sieboldianus) on väga varieeruva välimusega ning võib lindude abil üpris kergesti aias levida ja seeläbi isegi tüütuks muutuda. Lamedarootsulise kikkapuu (E. planipes) fuksiapunased viljad on aga erakordselt efektsed. Värvikaid vilju on teistelgi puudel-põõsastel. Karvase viirpuu säravpunased viljad on justkui pisikesed õunad, võra on neid tihedalt täis tipitud. Äädikapuu küünlakujulised tumepunased sametised viljakobarad aga valgustavad põõsast talv läbi.

Üksnes punased toonid ei suudakski pilku lõpuni köita. Kõik aeda istutatud kollase sügisvärvusega puittaimed lisavad vaadetele sära ja annavad lõkendavaile lehtedele võimaluse hiilata. Okaspuudel, Andrese suurtel lemmikutel, on selles aias oluline roll, neid on aias rohkem kui oodata oskasin. Okaspuud on värviküllastele vaadetele rahulikuks vahepalaks ja lubavad silmal puhata. Vanas aiaosas on palju väikesekasvulisi, pargialale on dendroloog aga istutanud valdavalt suurekasvulisi okaspuid.

Kulliliste kohalolek soositud

Liigirikast aeda oskavad peale kaugemalt ja lähemalt kohal käinud aiandushuviliste hinnata ka linnud ja putukad. Kevadel leiavad siin turvalise pesitsuspaiga lehe- ja põõsalinnud, kes poegi toites aitavad kahjurputukaid kontrolli all hoida. Liblikaid, mesilasi ja teisi tolmeldajaid meelitavad kohale õied, mida jagub kevadest sügiseni.

Aeg-ajalt tiirutavad aia ümber raud- ja kanakullid. Looduses valitseb tasakaal – kui värvulised ohjeldavad kahjurputukaid, siis kana- ja raudkullid peavad söönuks saama mõnest haigest või nõrgemast väikesest linnust. Kurb, ent paratamatu. 

Samas on kulliliste kohalolek vaikival kokkuleppel soositud, sest kutsub korrale vareseid. Hallikuuelised tegelased on aia vaat et suurimad kahjutekitajad. Võttes koha sisse noorel võrsel kuuse, nulu või lehise tipus, murravad nad selle oma keharaskusega ja puu on rikutud. Nii lõhuvad nad ka habraste okstega lehtpuid. 

Iga aiandusega kokku puutunud inimene aimab, et nii suur aed nõuab tohutult tööd. Kuidas Andres seda jõuab? 

Varasematel aegadel on abiks olnud Andrese ema. Praegusel ajal askeldab ta aga aias üksinda ja see on jätkuvalt laitmatus korras. Võtmesõnad on süsteemne ja töö hoidmine pidevalt järje peal. 

Leheriisumisega siin aias aga suurt vaeva nägema ei pea. Tuleb vaid oodata läänetuuli, mis viivad sügislehed ära põllule, idatuul seevastu toob lehed vanasse aiaosasse kokku.

Andres Vaasa parkaeda on tunnustatud 2018. aasta Kodu Kauniks konkursil parima maastikuaia tiitliga. Huvilised on saanud aeda külastada Põlvamaa avatud aedade ürituse raames.

Pargis on palju avarust, kõike korraga silm ei haara ja nii ei ole mõeldudki. Uute vaadete nägemiseks tuleb edasi jalutada. Vasakul esiplaanil sinakas Korea seedermänd ‘Silver Lining’ ja roheline harilik mänd ‘Gold Coin’, kelle okkad talve saabudes muutuvad kuldkollaseks. Tagaplaanil sinakas kitsaskoonusjas torkav kuusk ‘Iseli Fastigiate’. (Janne Põlluaas)

Andres Vaasa oma lemmikute keskel.

Andres Vaasa oma lemmikute keskel. (Janne Põlluaas)

Väärtuslik mälestus kooliajast

Janne Põlluaas, Räpina aianduskooli lõpetanud aiakujundaja

Mul on olnud rõõmustav võimalus olla Andres Vaasa õpilane. Oma teadmistele tuginedes oskas ta suurepäraselt jagada huvi puittaimede vastu, mis õpingute ajal aina kasvas. 

Üks põnev õpinguaegne väljakutse oli puittaimede herbaariumi koostamine, eri liikide otsimine ja määramine. Vaimustusin ülesandest sedavõrd, et vormistasin herbaariumiks vajalikust mitu korda rohkem liike. 

Aeg-ajalt tõstan praegugi karbid riiulilt alla ja vaatan aastaid tagasi kogutut. Lehed on aja jooksul pisut luitunud, kuid liigitunnused endiselt hästi nähtavad ja määratavad. Herbaarium on minu jaoks suure emotsionaalse väärtusega mälestus kooliajast.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?