UUS ALGUS | Pensionipõlves kodumaale ravimtaimi koguma ja külaelu edendama

Greta Kaupmees, 3. veebruar 2021

Helge olemisega, lausa ingellik Võrumaa daam Helgi Kuusik (71) töötas 45 aastat operatsiooniõena, neist viisteist viimast Soomes. Pensionile jäädes kolis ta tagasi kodumaale ning hakkas turismitalu pidamise kõrvalt ravimtaimi koguma ja külaelu edendama.

Helgi on Võhandu jõe ääres sündinud-kasvanud ja talutöid teinud. Siiski teadis ta juba lapsest saati, et temast saab meditsiiniõde. „Koolis küsiti, kelleks tahate saada. Viis tüdrukut tõstis käe, et meditsiiniõeks, mina nende hulgas. Aga meditsiinitöötaja sai ainult minust.“

Operatsioonisaalis töötas Helgi medõe ja anestesistina – oli arsti parem käsi narkoosi andma. „Tänapäeval on lihtne, on monitorid. Siis oli vaja jälgida ja mõne minuti tagant vererõhku mõõta.“

1990ndate algul hakkas Helgi meditsiiniõe ameti kõrvalt maaturismiga tegelema, olles sellel alal üks esimesi Eestis. „Vene värk lagunes, halvad asjad kadusid ja mõningad head koos nendega. Nii ka lastelaagrid. Tuttavad pered hakkasid millegipärast mulle rääkima, et lapsi ei ole suveks kusagile saata,“ meenutab ta.

Unenägu oma kodust läks täide

Helgi elas siis Võru linnas, kuid tal oli juba ammu olnud mõte osta maakodu. Nüüd sai ta selleks tõuke. Sõitnud Haanja kandi läbi, leidiski sobiva paiga Kõo külas. „Sääl oli veel paar maja, aga kui siia Käo-Hansu talu õuele astusin, oli kohe selge, et see on minu koht. Neid suuri puid ja seda kodu olin juba kümme aastat tagasi unes näinud!“

Aed oli tollal räämas ja kole, rohi rinnuni. „Hakkasime pihta ikka vaikselt ja väikselt. Remontisin maja ära, puuküttega saun sai juurde ehitatud,“ räägib niiviisi lastelaagrite ja turismindusega alustanud naine. „Tallinnast sain lausa kuldkliendid, kes nautisid suvel kuude viisi maaelu.“

Abikaasa, kellega koos turismivankrit veeti, läks aga ühel päeval teise naise juurde. „Minu jaoks üksi oleks kõike seda kole palju olnud. Õnneks ilmus mu ellu peagi elukaaslane Soomest, samuti meedik,“ ütleb Helgi.

Esialgu sõitsid nad kahe riigi vahet, kuid aastal 2000, kui Helgi noorem tütar Maigi kooli lõpetas, koliti Soome. Seal ootas töö meditsiiniõena Helsingi haiglates. „Palk oli mul seal palju suurem,” tähendab ta. 

Helgi on ingliusku. Inglid on tema teejuhid ja kaitsjad. Ta on ka kindel, et kui midagi palub, siis inglid aitavad. Nii on juhtunud mitmel korral, kui ta on pidanud patsienti elustama. „Nad on mind ennast ka aidanud. Kui ma Soomes südame rütmihäirete tõttu uuringule läksin, pidin seal paar tundi ootama. Korraga puhub keegi õrnalt tuult minu kõrva – aga kedagi pole!“ meenutab ta. „Kohe tuleb õde ja juhatab mu sondeerimisele. Vaatan, et igavene suur süstal kontrastainet, ja mõtlen, et ei tahaks nii palju mürki. Palun väga – poole pealt läheb süstal lahti ja peaaegu pool sellest jookseb maha!“

Helgi koos oma kiisu Belly ja koduõue kaitseingli Manuelaga. (Erakogu)

Helgi lisab, et ka poole koguse kontrastainega sai sondeerimine edukalt tehtud. „Inglid tulid appi,“ on ta kindel. „Aga ega nad muidu ei sekku, kui ma ei palu.“

Kuni 2015. aastani Soomes elades ja töötades käis Helgi suvel ja jõulupuhkuste ajal alati kodumail. „Ka mees veetis oma vaba aja tavaliselt koos minuga Võrumaal, kuni 2019. aastal teatas, et tema enam ei tule,“ meenutab naine. „Mulle oli see ränk üleelamine, kolmkümmend aastat sai ju koos elatud.“ 

Sestpeale jäi Helgi kodutallu ja hakkas taas täiel rinnal Kõo külas Käo-Hansu puhkemajas majutust pakkuma. Praegune pilt erineb esialgsest väga palju. Talu on tehtud oma koduks, majutuskohad on rahvamajas. Seal on külaliste päralt kolm tuba ja suvel saab telkida või terve karavaniga parkida. 

„Küllap see oli ette kirjutatud,“ muigab Helgi. „Nägin juba Soomes und, et tulen siia selle küla elu arendama. Isegi seda nägin, et värvisin rahvamaja roosaks.“ 

Esmaabi ingli murtud käele

Tee ääres ja Helgi koduhoovis ilutsevad puidust ingliskulptuurid ei jää märkamata ühelgi Kõo kandi külalisel. „Esimese, pühendusega ingli kinkis mulle töökaaslase mees, Soome kirikupapp. Selle järgi tellisin õue peale puidust tahutud inglid, kes kaitsevad kodu,“ räägib Helgi.

Igal inglil on oma nimi ja lugu. „Manuela kaitseb, Capitulina on koduhoidja. On veel Eluise ja rahvamaja juures üks, kelle tõime, et külaseltsil läheks hästi. Tema on hea koostöö looja ja soosib häid tegevusi,“ tutvustab Helgi. „Nime tal veel pole, konkurss on välja kuulutatud.“

Viimane veel nimeta ingel toodi Räpinast koos naabrimees Kallega, kes on vähe rallitaja. „Kui ingli lahti pakkisime, oli tal käsi murdunud,“ sõnab Helgi. „Mida teha? Minu endine elukaaslane oli nii leidlik meditsiinitöötaja, et panime käe kipsi. Ei saa arugi, et on katki olnud.“

Inimeste ja eriti linnarahva ihuhädasid kipuvad aga tekitama vaimne pinge ja stress, mida põhjustab kiire elutempo. „Maal pole mingit müra. Siin on puhas õhk ja loodushääled, siin olles saab inimene stressimaanduse,“ kiidab naine maaelu. „Mind on alati aidanud terve püsida värske õhk, hea maatoit, liikumine. Kui veel käed ka mulda saan, siis minul on hea olla! Kui kasvatad ise endale söögi, siis läheb sinu DNA rohimisega taimedele üle ja need hakkavad sind toitma ja tervendama.“ 

Inimese ravi peitubki sageli looduses. „See käib kõik ühte minu ametiga. Meditsiin ravib ja loodus toetab. Mida rohkem looduslikku toetust ja puhkust, seda paremini ja kiiremini inimkeha terveks saab. Tihti ei olekski põhjust tablette võtta või opituppa minna, kui teaks, mis kõik on meie ümbruses olemas,“ teab Helgi pikaajalisest meditsiinitöötaja kogemusest. „Tänapäevane meditsiin peakski olema ühendatud loodusraviga, ka paljud arstid saavad sellest aru.“

Helgi koduaias on suured ravimtaimepeenrad. Väekat kraami, millest keeta või tinktuuri valmistada, kogub ta juurde metsast ja põllult. „Korjama pead, kui taim õitseb, sest siis on ravitoime kõige võimsam. Tuleb minna keskpäeval heas tujus ning rõõmsasti paluda, et nüüd ma korjan sind, et sa raviks mind. Nii ma korjan oma raudrohukest, põdrakanepit ja piparmünti. Minu lemmiktee koosneb monarda, iisopi ja sidrunmelissi segust.” 

Ravimtaimede jaoks on Helgil eraldi tuba. (Erakogu)

Kui aga õige aeg on maha magatud, siis ei saa enam midagi ja tuleb uut oodata. 

Helgi on ka tubli organisaator, kelle kohalik rahvas valis külavanemaks. Kündja külaseltsi, mida ta veab, kuus tegutsemisaastat on olnud täis koolitusi ja üritusi nii pensionäridele kui ka noortele. Eesti 100. sünnipäevaks istutasid külaelanikud sada viljapuud. „Viljapuuaiast saab korjata pirne, ploome, õunu, kirsse ja astelpajumarju, see pakub ka silmailu ja jääb järeltulevatele põlvedele,“ rõõmustab ta. „Jaanuaris olid meil kuuskedest tuleskulptuurid, siis on sõbrapäev ja vastlad koos koerarakendisõiduga, jaanipidu, rabamatkad, telkidega ööbimised looduses ja kõikvõimalikud muud aktiivsed puhkuseviisid,“ kirjeldab ta tööpõldu.

Helgi on kahe tütre ema ja nelja lapse vanaema. Vanem tütar Kaili, kes on rõivadisainer, pakub külarahvale ka tööd. Oma kaubamärgile pani Kaili nimeks Emmaroos, sest saab inspiratsiooni ema roosiaiast, mis pälvib imetlust igal suvel. 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?