Raivo ja Ramuel Tafenau: naerusui tuleb minna vastu ka nendele olukordadele, mis pole kerged

Geidi Raud, ÕL, 3. veebruar 2021

Raivo Tafenaud peetakse Eesti kõige hõivatumaks džässmuusikuks. Poeg Ramuel käib samuti mööda nootidega sillutatud eluteed. 

Raivo Tafenau (57), saksofonist

Ramueli nimi tuli meile kogemata keelele. Eks tüvi oli Samuel, aga siis oli mingisugune värk, et r peab sees olema. Selline oli mu põhimõte – minu poegade nimedes peab r sees olema. Ramuel tundus väga jõuline nimi. Maailmas pole see väga haruldane, aga Eestis on. Ma pole kuulnud, et kellegi nimi veel Ramuel oleks. 

Ramuel ei olnud hea laps, sest ta karjus, kisas ega lasknud öösel magada. Iseloomuga jonnakas laps. Ta pidi oma tahtmise saama ja võitles selle nimel relvadega, mis parasjagu käepärast olid. Näiteks põrandale viskumine ja kisamine. Ta ei olnud kindlasti kukununnu ega lapsevanemate unistuste laps. 

Ramuel ja temast kaks ja pool aastat vanem Fred said omavahel väga hästi läbi ja saavad siiani. Fred arenes lapsena natuke kiiremini, hakkas varem käima ja oli väga tore hoolitseja Ramuelile. Kuna mina tuulasin Anne Veskiga kuu aega järjest mööda Venemaad, siis neid asju teab minu naine Signe isegi paremini. Ma olin tõesti väga palju kodust ära. Poegi ma üldjuhul kontsertidele kaasa ei saanud võtta, sest minu töö koosnes valdavalt lennureisidest. Kui ma Anne juurest ära tulin, maandusin kohe laevabändi. See oli väga komplitseeritud aeg muusikule üleüldse. Kui lastel juba jalad all olid ning nad rohkem iseseisvamaks said, käisid nad muidugi minuga kaasas ka. 

Raivo Tafenau lapsena Audru koolis esinemas. (Erakogu)

Märke, et Ramuelist trummar saab, ei paistnud isegi siis veel mitte, kui ta juba täiskasvanuks hakkas sirguma. Muusikuks saamise märgid olid aga küll suhteliselt varajased. Kui Ramuel lasteaiast koju tuli, pani ta kohe oma lemmikplaadi – Pat Metheny „We Live Here“ – masinasse, istus diivanile ja hakkas kookama. Sellega poiss natuke terroriseeris ülejäänud perekonda, sest ta ei lubanud meid sinna tuppa, kuniks plaat käis. Me istusime 45–50 minutit rahulikult köögis ja rääkisime juttu. 

Koolis käis ta Prantsuse lütseumis ja võttis juurde ka klaveritunde korra nädalas. Seal talle väga meeldis käia. Mitte kordagi ei jonninud, et ei taha minna. Sealt ta sai klaverimängu pisiku külge. 

Mu pojad on täielikult urban – nad on kasvanud üles üheksakorruselise paneelmaja viiendal korrusel Tallinnas Lillekülas. Esimene arvuti sai meil sinna püsti 2002. või 2003. aastal. Ramuel mängis seal „Simsi“ (elu simuleeriv strateegiamäng – toim). Siis me arvasime küll, et ju temast arhitekt tuleb. Ta on selline tüüp, kellel on püsivust umbes kaks korda sama palju kui minul, rääkimata teistest. Ramuel võib mingi asjaga istuda tundide kaupa. See keskendumisvõime on haruldane. Ka „Simsile“ keskendus ta tundideks – ehitas endale seal maju ja lõi virtuaalse perekonna. 

2005. aastal ostsime Tabasallu maja ja ehitasime sinna ka prooviruumi. Esimese asjana ostsin ma sinna trummikomplekti. Panime selle Ramueliga koos üles. Siis juhtuski see, et nii kui trummid üles said, läks kutt sinna taha ja sisuliselt sinna taha ta jäigi. On kahte sorti trummareid: ühed tahavad saada väga headeks trummariteks, teised väga headeks muusikuteks. Mul on selline tunne, et Ramuelist on tulnud hea muusik.

Muret mul Ramueliga olnud ei ole. Minu meelest jäi Ramuelil vahele ka puberteet. Ma hirmuga ikka ootan seda, sest räägitakse, et see võib ka täiskasvanueas välja lüüa. Temast on sirgunud keskendunud ja pühendunud mees. Ta teab täpselt, mida ta tahab ja ei jäta asju pooleli. Ta on hea poiss. See on, et ta räägib vähe. See oli ka minul kunagi nii, kuid teatud ealiste iseärasustega muidugi muutus ja nüüd ma räägin liiga palju. Seltskonnas ta pigem kuulab ja analüüsib alati olukorda. Ta ei salli poolikuid asju, see on äge iseloomujoon. See on minult päritud – on, mis on, aga asjad peavad olema lõpetatud.

Loomulikult peab ta alati ka isa meeles. Ta küsib minult nõu pigem elukogemust nõudvate olmeliste teemade, näiteks autode kohta. Muusikavaldkonnas küsin mina aga tema käest nõu. Ramuel oli ka minu plaadi produtsent. 2020. aasta oli muusikutele ülikeeruline aeg, aga meie aasta algas ja lõppes tunnustusega. Ramueli autoriplaat (Ramuel Tafenau “Gather Around“) oli jaanuaris 2020 Raadio Tallinna kuuplaat ja minu album (Raivo Tafenau & Tallinn Chamber Orchestra “The Same Differences“) sama raadio kuuplaat detsembris. Vahepeal – juuli keskel – tegime Haapsalus džässfestivali TAFF:fest, mis oli väga edukas. 

Ramuel Tafenau (29), trummar

Mul on nimi, mis tavaliselt inimestele kohe meelde ei jää. Ma olen alati öelnud esmakohtumistel, et minu nimi on Samuel, aga vale tähega. Üleüldiselt öeldakse, et väga eksootiline nimi, mis oleks justkui lõunamaadest pärit. 

Isa oli noorena hästi suur Saabi fänn. Ema sõitis ka tibukollase Saabiga. Esimene ähmane mälestus emast ja isast ongi see, et ema oli roolis, isa oli kõrval ja sõitsime kuskil Mustamäel. Ma olin siis ikka üsna pisike. Iseendale pole ma Saabi soetanud, aga tean, et isa unistab vana kooli Saabi kabrioletist. Ta tahaks, et tal selline uunikum kunagi garaažis oleks. 

Raivo ja Ramuel  enne proovi Tabasalu kodu stuudios. (Kalev Lilleorg)

Isa ja ema saavad praegugi veel väga hästi läbi. Neil on imeline keemia. See on neil terve elu olnud. Perekonnas on alati kõik balansis olnud. Kindlasti on nad mulle tuleviku mõttes heaks eeskujuks. Nähes, kuidas ema on tulnud terve elu toime kahe sellise põngerjaga pluss veel nende paljude muusikutega, kes on käinud ja käivad edaspidigi meie kodus. Ema on kõigi eest hästi hoolt kandnud, teinud pannkooke ning möllanud siin ja seal. 

Kui ma olin väike, käis isa palju kontserdireisidel. Ma ei oska aga öelda, kas ma teda otseselt igatsesin. Olin siis nii pisike, et ei mõelnud jõuliselt isa äraolekule. Ju siis oli ema kõik nii hästi ära korraldanud, et me ei tundnud millestki puudust. Kindlasti oli tore meel, kui isa tuli reisilt koju ja tõi nänni. Kui ta laeval käis, tõi ikka kommi ja magusat. Ka mänguasju. Ta tegi meile üllatusi kogu aeg. 

Isa ütleb alati, et tuleb minna naerulsui vastu ka nendele olukordadele, mis pole kerged. Nüüd viimasel ajal, kui ma olen ise ka rohkem muusikaga tegelenud, ütleb ta, et endast tuleb anda maksimum igas olukorras. Sellest võivad väga head asjad juhtuda, sest kunagi ei tea, kuhu seltskonda satud või mis sind lõpuks edasi viib. Isa sõnul tuleb alati olla äärmiselt kohusetundlik ja hästi optimistlik. Isa on ise ka äärmiselt positiivne ja särav isiksus. Ta on väga jutukas – kui ta ikka seltskonda satub, siis on terve tuba teda täis. Heas mõttes! Isa täidab ruumi oma positiivsusega. 

Mulle meeldib koos isaga muusikat teha. See on aga teistmoodi kui teiste muusikutega. On olnud olukordi, kus isa julgeb mulle kui pojale anda rohkem muusikalist tagasisidet kui mina talle. Isa ja poja suhe on ju ikka üksteist õpetav. See on tore ja sellel on eraldi väärtus juures. Koos musitseerides on tunda sellist sisemist perekondlikku keemiat. 

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?