20 KILO KERGEMAKS: „Enne sõin seda, mida meel ihkas, aga nüüd küsin endalt: mida mu keha vajab?"

Liisi Seil, 3. veebruar 2021

Silvia Jürgens (68) hakkas 2020. aasta algul otsustavalt kaalu langetama ja oligi novembriks kakskümmend kilo kergem. Mis teda motiveeris? Eks ikka parem tervis ja väljanägemine, aga ka üks õpetlik luuletus ja Sisemise Tarkuse Kool.

Silvia on noorena õppinud Viljandi kultuurharidustöö koolis koorijuhtimist ja on siiani kiindunud muusikasse. Ta õpetab lugusid näiteks pimedale mehele, kes on tänu temale avastanud muusikamaailma. Silvia on ka akordionistide ansambli Vabad Kortsud eestvedaja. Neli meest ja viis naist on meelega valinud end iseloomustama sõna „vabad“, mitte „vanad“, sest hingelt on nad ju noored.

„Muusika on see, mis meie power'it üleval hoiab. Ja esinema minnes tahaks ikka hea välja näha! See oli üks stiimul, mis ajendas mind kaalu langetama,“ räägib Silvia. 

Muidugi andis ka tervis endast märku. „Kuna mul on liigesed haiged ja elan neljandal korrusel, siis oli trepist kõndimine raske. Sageli tassisin käe otsas veel rasket akordioni,“ nendib naine.

Kõige suuremaks tõukeks sai aga see, kui Silvia luges luuletust, mille kirjutas komöödiafilmimeister Charlie Chaplin oma 70. sünnipäeval. Kümne salmiga mõtisklus algab sõnadega: „Kui ma hakkasin ennast armastama ...“

„Olin seda luuletust ka varem lugenud, aga siis ei pannud see mind nii sügavuti enesesse vaatama,“ tunnistab Silvia. Seekord oli naise meeleseisund teistsugune. 

„Abikaasa tavatses mind pidevalt kritiseerida: vaata, kuidas sa välja näed! Vastasin talle selle peale, et aknast näen välja,“ kirjeldab naine nende dialoogi. „Ega ta ole nüüdki leebemaks läinud, kui olen 20 kilo kergem – ta hoiab mind oma kriitikaga valvel. Abikaasa ei pannud mu muutust tähele enne, kui talle oma kaalunumbri teatasin.“

Neiupõlves oli Silvia sale. Vändramaalt Piistaoja kandist pärit tüdruku toidulaud polnud kooli internaadis elades piisav, tasakaalus ega maitsev. See mõjutas ka tema hilisemat toitumist.

Pärast esimese lapse sündi hakkas kaal kogunema. Kui 1979. aastal sündisid peresse kaksikud, ei jäänud emal enda jaoks enam üldse aega – ta sõi suvalisel ajal ja seda, mis ette juhtus. Kehakaal suurenes märkamatult 85 kilogrammini.

Silvia Jürgens enne kaalulangust. (Erakogu)

Kakskümmend aastat tagasi leidis Silvia huvitava dieedi, mis õpetas toitu arvestama portsude kaupa ja ained olid päeva lõikes tasakaalus. See aitas tal kaalu langetada 65 kilogrammi peale. Siis oli hea kerge olla, jalgades oli palju tantsulusti.

Kuid ellu tuli muutusi ja stressi, sageli haaras naise käsi jälle šokolaadi järele. „Egas siis ühest-kahest tükist piisanud, ikka terve tahvel oli vaja kohe kõhusoppi panna. Oi kui kergelt tuli kaalu juurde ja anti veel peale ka!“ tõdeb Silvia. 

2019. aasta detsembris astus ta üle hulga aja kaalule. „Öeldakse, et sada kilo – naise ilu, sada kaks – juba paks,“ tsiteerib Silvia vemmalvärssi. „Läksin siis kaalu peale, ja oligi – 102! Otsustasin, et nüüd aitab! Leian tee salenemise lainele!“

Silvia ütleb, et ta õppis oma hirmudele otsa vaatama ja küsima: millal ja miks need tekkisid, mida need talle õpetavad? „Tasapisi väljusin madalatest hirmu vibratsioonidest. Laulmine, musitseerimine, kontakt loodusega ja aiatöö aitasid emotsioone positiivseteks muuta. Ma ei kustutanud enam hirme toiduga, vaid hakkasin rohkem usaldama oma sisetunnet,“ kirjeldab ta.

Toitude kaalumisest ei pääse

Silvia oli ka varem vaadanud internetist Erik Orgu ja Fitlapi toitumiskavasid ning kasutanud ära nende tasuta prooviajad. Ta otsustas toetuda Fitlapi abile, laadis alla rakenduse ja sai selle kasutamise ruttu selgeks. 

„Algul jäi toitu üle ja see riknes enne, kui ära tarvitada jõudsin. Aga kui Fitlap tõi kavasse oma retsepti loomise, siis probleem lahenes,“ kirjeldab naine. „Hästi lahe on nuputada olemasolevatest ainetest ise retsepte ning panna süsteemi abiga süsivesikud, rasvad ja valgud tasakaalu. Samal ajal vastab toitainete kogus ja kalorsus täpselt minu kilogrammidele. Kaalu alanedes vähenevad ka kogused.“

Kuni sügiseni püüdis Silvia programmist üsna täpselt kinni pidada, kuigi olid ka väikesed tõusud ja mõõnad. Novembris saavutas ta oma eesmärgi – kehalt oli kadunud 20 kilogrammi. Pärast seda hakkas kaalukõverasse tekkima rohkem jõnkse. „Läksin mugavaks, alati ei kaalunud toiduaineid ja lisasin neid taldrikule silma järgi,“ nendib Silvia.

Aasta lõpus suundus kaalujoon üles. „Jõulude ajal lasin ennast vabaks,“ tunnistab saleneja. „Aga tean, et saan jälle ree peale, kui programmi järgin.“

Silvia eelistab nüüd nisujahu asemel täisteratooteid. Suhkrut asendavad stevia, mesi ja kookospalmisuhkur. „Patusöögikordi oleksin võinud ikka iga nädal endale lubada, aga tahtmine saleneda oli suur. Vahepeal tuleb siiski vabamalt võtta, sest psüühika väsib pidevast kontrollimisest,“ tõdeb ta tagantjärele.

Toidutegemist on Fitlapi järgides rohkem kui enne, aga pensionäril aega on. Silvia on soetanud endale kuumaõhufriti, mitmeotstarbelise toiduvalmistaja ja leivaküpsetaja. Need teevad kokkamise hõlpsamaks.

Silvia Jürgens enne kaalulangust. (Erakogu)

„Iga kord kasutan toidu valmistamisel erinevaid variante ja maitseaineid. Armastuse ja pühendumisega tehtud toit on maitsvam, kenal taldrikul serveerimine pakub silmale rõõmu. Toidu valmimise käigus saab ka haistmismeel naudingu. Need on nagu kõhu täitumise eelmängud,“ jutustab katsetamist armastav naine. „Meie esivanemad õnnistasid toitu ja tänasid selle eest. Teen seda nüüd ka ise, sest see on energeetiliselt hea ja väekas.“ Suvel tegutseb Silvia meelsasti aiamaal ja kasvatab mahetoodangut. 

Kui varem sõi Silvia ainult kaks korda päevas, siis nüüd on tal kolm-neli toidukorda üsna kindlatel kellaaegadel. Vahel teeb ta endale ja mehele eraldi süüa, aga sageli valmistab ühise toidu.

Mis on enesetundes muutunud?

„Kergem on teha aiatööd, samm on reipam. Lihtsam on pilli tassida ja mängida, neljandale korrusele kõndimine on kerge treening!“ loetleb akordionist. „Energiat ja rõõmu tuli juurde. Ja komplimente ka!“

Rõõmustav oli see, et kleidid hakkasid paremini selga sobima. Suureks jäänud riided andis Silvia ära või õmbles väiksemaks, asemele ostis uued. 

Varem olid Silvia igapäevasteks kaaslasteks vererõhutabletid, valuvaigistid ja maokaitserohud. Nüüd ei sõltu ta enam tablettidest. On vaba.

Ent kaalukaotus on ainult üks muutuste osa. Silvia nimetab oma viimaseid aastaid nagu eelnevast elust ärkamiseks. Varem oli ta ennast justkui ära kaotanud, elas rohkem teistele. „Kuigi ma väga püüdsin, ei läinud elu ikkagi soovitud suunas. Ma ei olnud rahul ega õnnelik, ma ei meeldinud endale sellisena nagu olin,“ tunnistab Silvia.

Charlie Chaplini luuletusest puudutas teda iga salm. Ka temal tuleb õppida ennast usaldama ja harjutada lahtilaskmist, andestamist, leplikkust, südametarkust. Temagi pole alati olnud enda vastu aus. Ja ta on kandnud pikalt endaga kaasas mineviku valusaid hetki, mis ei ole lasknud olevikust rõõmu tunda.

Jõudu saab Silvia luuletuse lõigust, mis ütleb: „Nüüd ma elan selles hetkes, kus toimub kõik. Ma elan iga päev ja nimetan seda teadlikkuseks“. 

Sellest lähtub ka tema teadlik toiduvalik. „Enne sõin seda, mida meel ihkas, aga nüüd küsin endalt: mida mu keha vajab? Ma hakkan järjest rohkem oma väesse uskuma. Seda on mulle õpetanud ka Tallinna Sisemise Tarkuse Kool, mille kursustel osalesin,“ kinnitab Silvia.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?