PIHTIMUS | Eestlane Indias: „Ei kahetse, et siia jäin.”

Urve Künsar, 3. veebruar 2021

Olen elanud 2019. aasta oktoobrist Indias. Minu möödunud kevadesse plaanitud tagasisõit tühistati nagu enamikul, kes sel ajal kusagil reisil oli, sest lennuliiklus lakkas plaanipäraselt toimimast. 

Välisministeerium korraldas Indias viibivatele eestlastele 1. aprillil kojusõidu, kuid sellest pakkumisest ma loobusin. Teavitavaid ja hoiatavaid kirju, et see on viimane võimalus kodumaale lennata, saabus mitu. Miks ma neile ei reageerinud?

Tegelikult ei olnud seal midagi mõelda ega otsustada. 21. märtsil murdsin Goa rannas ujudes õlavarreluu ja vigastasin õlaliigest, kui suur laine mind veest välja tulles vastu põhja keerutas. Rand oli selleks ajaks üsna inimtühi. Veidi toibununa jõudsin kõndida taksoni ja sõita polikliinikusse. Seal tehti röntgenpilt ja pakuti operatsiooni, mille käigus oleks õlg fikseeritud plaatidega. Sellest ma loobusin, sest olen õppinud end ise oma energiat suunates ravima ja plaadid ei oleks mul endal enam midagi teha lasknud.

Arst ütles, et ilma operatsioonita võtab paranemine aega kuus nädalat. Täpselt nii läks! Ka valu kestis kuus nädalat, vaikselt vähenedes.

Minu keeldumine polikliiniku ravist oli ka ainuõige otsus võimalikest, sest alates õnnetusele järgnenud päevast, 22. märtsist, kuulutati koroonaga võitlemiseks Indias välja üleriigiline karantiin. Alguses kolmeks päevaks, siis 21 päevaks ja nii edasi.

Olin osanud saada trauma viimasel päeval, kui polikliinik oli avatud. Paar nädalat hiljem üritasin minna tegema uut röntgenpilti, aga kõik oli endiselt suletud.

Õnneks oli vahetult enne esimese karantiini väljakuulutamist hoiatatud, et kõik varuksid endale mõneks päevaks toitu. Mul oligi seda varutud, veidi rohkemakski kui paariks päevaks. Aga siis selgus, et nende varudega tuli läbi saada veel paar nädalat, sest kõik poed oli suletud. Vähemalt ametlikult. Kinniste uste taga muidugi toimetati vilkalt, sest kui need uksed lõpuks avati, oli lettidel ja ladudes ainult tühjus.

Ma ei saanud ühes asendis püsida rohkem kui tund aega, sest siis muutus valu õlas väljakannatamatuks. Ka magada sain vaid tund korraga. Lendamine kümme tundi järjest oleks olnud enesetapp. Ma ei oleks saanud ei pagasit tõsta ega endale riideid selga. Aga Indias on võimalik elada nii, et poed ühest servast laia kleidi sisse ja rohkemat polegi vaja!

Omandasin siin uued põnevad oskused – kuidas ühe käega pikki juukseid kinni panna, pesu pesta, sibulaid ja porgandeid koorida. Aga veenõudelt korgi ärakeeramisega jäin hätta. See oli kuu aega täiesti võimatu ja kutsusin tänavalt abi. Kohalikud on olnud minu suhtes väga abivalmid. 

Sain aru, kui raske oli teistel seda kõike ette kujutada, kui toksisin meilidele vasaku käe ühe sõrmega vastuseid. Parema käe sõrmedes polnud grammigi jõudu – kirjutamisel oli näiteks peaaegu võimatu kasutada kahe klahvi vajutamist vajavat sümbolit. Aga ma pole hetkegi kohalejäämise otsust kahetsenud, sest see oli mulle ainus valik.

Kuidas jõudsin Indiasse?

Miks ma paar aastat tagasi esimest korda Indiasse üldse tulin?

Alates 2002. aastast on mind vaevanud allergiline nohu, mis võimendus teatud toiduainetega. Katsetasin igasuguseid kombinatsioone, aga piisavat muutust ei toonud miski. Suvel oli enesetunne veidi parem ja ka mere lähedus kergendas olukorda. Aga ma elasin Viljandimaal ja sealne õhk, ükskõik kui osoonirikas või puhas see oli, millegipärast ei sobinud mulle enam. Katsetasin läbi nii toor- kui ka taimetoidu, aga mõlema variandi vastu hakkas mu keha protestima. Piima- ja jahutoodetest olin loobunud ning iga aastaga jäi järjest vähemaks neid aineid, mida üldse süüa sain.

Kui 2018. aastal esimest korda Indiasse jõudsin, kadusid üllatuslikult kõik häirivad nähud paari nädalaga. Loomulikult olid siin ka omad ebameeldivused – sääsed, sipelgad, palavus; lisaks arusaamatud kombed ja harjumatu toit … Aga kõige sellega sai mu keha üllatavalt hästi hakkama.

Piimatoodetest hoidsin end igaks juhuks mõnda aega eemale, aga kui neid vaikselt proovima hakkasin, ei tekkinud enam mingeid probleeme. Praegu söön juba ka jahutooteid – nendega ei teki samuti mingit talumatust ega allergiat! Arvan, et asi pole toidus endas, vaid taimemürkides, millega neid pritsitakse. Ja lisaks ei pea mu keha siin sooja tootma.

Kui ma 2019. aasta kevadel Euroopasse tagasi jõudsin, taastusid kohe kõik allergilised nähud ja talumatused. Kõige hullem oli see, et nohu ei lasknud normaalselt hingata. Ja kui sa ei saa hingata, siis mida sa üldse teha või mõelda saad, kui aju on pidevalt hapnikuvaeguses? Kuid nüüd ma teadsin, et see ei ole minu ellu saabunud paratamatus, vaid midagi muud. Loomulikult otsustasin järgmise talve taas Indias mööda saata.

Urve Künsar ütleb, et India kliimas saab ta korralikult hingata ja süüa seda, mida keha vajab. Ta hindab keskkonda, mis selle uuesti võimalikuks teeb. (Erakogu)

Vihmaperiood oli katsumus

Kuidas saada hakkama oma eluga, kui talvitumine venib ootamatult aastaks ja veel rohkemaks?

Elamine maamajas on mulle õpetanud nii mõndagi. Tööturg ei ole Viljandimaal kunagi olnud eriti atraktiivne ja paljulubav. Seepärast olen aastatega õppinud ise hakkama saama. Viimastel aastatel on online-teenused väga laialt levinud ja mul polegi eriti vahet, kus tööd tehes paiknen. Küll aga tekkisid järjestikuste karantiinide ajal Indias probleemid internetiga, sest mobiilipoed ei töötanud ja oli üldse vähe inimesi, keda tööle lubati.

Juunis saabunud vihmaperiood oli mulle samuti uus katsumus, sest siis muutus mu nina taas tundlikumaks. Tingimustes, kus õhuniiskus oli väga suur ja igal pool arenes hallitus, tuli omandada uusi teadmisi – pesta iga päev rohke veega põrandat! Samuti kuivatada kappide sisu ja pesu toas ventilaatori all. Tekitada tõmbetuult ja õhutada aeg-ajalt kõiki riideid, kotte, kohvrit, sahtlite sisu. Ventilaatorit ei tohtinud kunagi seisma jätta – vastupidi, kui toast väljusin, siis tuli see maksimumkiiruse peale keerata. Sellest kõigest kirjutasin ma ka oma kodulehe blogis (orbiidilhumandesigniga.ee). Nii mõnigi lugeja väitis, et neil kadus selle peale soov Eestist vähemalt suvel kusagile minna.

Minu elukoha ümbrus oli suvel isegi India kohta räämas ja troostitu, sest karantiini pärast olid paljud ärid ja teenused suletud. Terve suve ei töötanud ka ükski restoran. Nende toidul olnud koerakolooniad nälgisid, aga neid koeri oli ju tohutult! Samas, kui neid koeri toidetakse, siis paljunevad nad veelgi. Sügisel otsustati siinsete randade koerakarjad steriliseerida, plaaniks võeti 100 koera kuus. Seda oleks võinud küll juba ammu teha.

Kuna algul seati inimestele üsna karmid liikumispiirangud, siis tänavad olidki teatud osa päevast koerte ja lehmade päralt. Hindud on seaduskuulekad. Paljude kirjaoskus on nigel ja mõnel seda polegi. Ka siinsed meetodid korda tagada on meie jaoks kummalised. Politsei võib siin rakendada ihunuhtlust ja paistab, et mõni neist seda lausa naudib. Sotsiaalmeediasse pandi hiljem videoid politsei „vägitegudest“ ja mõnigi neist pidi oma käitumise eest hiljem vastust andma.

India tänavatel tunnevad end vabalt nii lehmad kui koerad (Erakogu)

Maskist pole mul mõtet rääkida. See on siin olnud algusest peale kohustuslik, aga mina seda kanda ei saa – mul pole sellega midagi hingata. Poodi minnes tõmban räti ninale.

Kui septembris vihmaperiood lõppes, kadusid õhust kõik ärritajad ja praegu on kliima minu jaoks väga hea.

Majutuse pakkumine oli keelatud

Suvel pidin mitu korda elukohta vahetama. Siin on turismipiirkond ja kui turiste ei ole, siis võiks arvata, et eluaseme leidmisega ei ole mingeid probleeme. Aga asutused olid ju kõik suletud. Ka majutusasutused ei tohtinud tegutseda ega majutust pakkuda. Selle eest olid trahvid ja karistused kohe tulemas.

Kui ma mai algul uut elukohta vajasin, siis leidsin 50 kilomeetri raadiuses vaid kolm sobivat pakkumist. Kuna kaks neist olid liiga kaugel, jäi üle vaid koht, mida ma ei läinud isegi enne sisse kolimist vaatama. Nad ei pakkunud majutust, vaid üürisid ruumi. Ka taksod ei tohtinud teenust pakkuda ja kolimise ajal ei tohtinud mu pea autost välja paista, sest siis oleks taksojuhti ähvardanud litsentsist ilmajäämine.

Loomulikult on mul ette tulnud ka momente, kui kõnnin mööda tänavat ja mõtlen – mis asja ma siin üldse teen? Miks ma siin olen? Aga vesteldes naabruses riideäri pidava kašmiiriga, selgus, et ka temal on täpselt sama küsimus aeg-ajalt mõtetes. Ja kui meenutan, siis on ka Eestis mul selline küsimus vahel pähe tulnud. See tekib siis, kui on aega ja võimalust iseendaga sisemist vestlust pidada, olenemata asukohast. Vastused on aga eri kohtades hoopis erinevad!

Vihmaperioodi lõppedes hakkasid mõned siinsed turismiettevõtjad taas lootust hellitama, et ehk saavad uuesti uksed avada. Aga kellele? Osariikide piirid olid kaua kinni isegi siseturistidele. Lootust aga oli, sest kui keegi ei saa Indiasse tulla, siis ei saa ju keegi ka välja minna. Ja kuhu neil siis veel mujale minna on, kui mitte Goasse.

Detsembris täitusidki paljude äride lootused, sest India siseturism sai Goa suunas hoo sisse. Lugematud hindud, kes on harjunud puhkust veetma välismaal, leidsid seekord Goas selle oaasi, kus ennast vabaks lasta.

Tõsi küll, mitte kõik ettevõtjad ei olnud võrdselt õnnelikud – hindudest turistid ei kasuta ju taksosid, sest tulevad oma sõiduvahendiga. Nad ei võta ka rannas päikest, sest hele nahk on neile tähtis. Aga restoranid ja baarid on külastajatest nii umbes, et peavad vahepeal keset päeva uksed sulgema, kuna toit on lihtsalt otsas.

Liiklus on väga aeglane, parkimist keelavaid märke on siginenud palju. Minu toiduretkele mineku teele jääb üks kasiino, mille läheduses on järjest keerulisem ennast taksode vahelt läbi pressida. Selline oli aasta lõpp Goas, kuhu saabus üle India palju neid, kes olid üheksast kuust karantiinist väsinud ja siin otsekui uuesti sündisid.

Mina tegin terve suve harjutusi oma paremale käele ja õlale ning nüüd on ka lihased peaaegu taastunud. Novembrist saadik olen taas ujumas käinud, kui lainete pärast kannatab.

Kui keegi küsib, kuidas mul on lood koduigatsusega, siis jah – kahtlemata tunnen vahel puudust kreegimoosist ja varahommikusest õhust. Aga need on emotsioonid! Kui sa ei ole kaua aega saanud korralikult hingata ja süüa seda, mida keha vajab, siis oskad hinnata keskkonda ja väärtusi, mis selle uuesti võimalikuks teevad.

Talvitumiseks on India hea koht, aga suvi on kindlasti Eestis parem. Kui olud lubavad, siis eelistan suvel Eestis olla. Siinne elu õpetab aga võtma kõike üks päev korraga, nii et pikki plaane ei ole mõtet teha.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?