60 AASTAT HILJEM! Kalev leidis möödunud aastal üles nii õe kui ka venna

Siiri Rebane, 3. veebruar 2021

Aravetel elav Kalev Vahman (62) teadis 16. eluaastast alates, et tal on vend Raivo, aga polnud temaga mitte kunagi suhelnud. Ka õde Ülle oli väikesena segastel asjaoludel lastekodusse saadetud ja kaotsi läinud. Möödunud aastal leidis Kalev mõlemad üles. 

Lapsepõlves elas Kalev koos ema Nineliga, ilma et oleks oma isa Andi Mägiga kokku puutunud. Kunagi olid ema ja isa vabaabielus olnud, aga selleks ajaks, millest Kalevil on mälestusi, olid nad juba lahus.

Kalev oli kaheaastane, kui sündis ta poolõde Ülle, kellel oli juba teine isa. Nad elasid kolmekesi Tallinnas, ema töötas trammikonduktorina. 

Ema vangi, lapsed lastekodusse

Kalev oli nelja-aastane, kui ema talle teadmata asjaoludel vangi pandi. „Vanaema saatis meid Üllega eri lastekodudesse ega andnud emale teada, kuhu,“ räägib Kalev. „Miks ta seda ei öelnud, ma ei tea. Oletan, et ema ja vanaema ei saanud omavahel läbi.“ 

Kalev täiskasvanuna koos emaga. (Erki Pärnaku)

Koolis hakkas Kalev käima lastekodust. „Vahepeal vabanes ema vanglast, aga minu teada ta väga ei otsinudki, kus lastekodus me oleme. Minu asukoha oli ta lõpuks teada saanud juhuslikult mingite tutvuste kaudu,“ sõnab ta. „Hiljem pandi mind sanatoorsesse kooli ja veetsin oma koolivaheajad ema juures. Ta suri 2011. aastal.“

Kalev oli juba 16aastane, kui lõpuks isa Andi ennast talle tutvustama tuli. 

Kuigi palju isa endast ei pajatanud. Mainis, et elab samuti Tallinnas – Lomonossovi tänaval Kalevi kommipoe peal. Praegu on see Gonsiori tänav ja seda kommipoodi paljud kindlasti veel mäletavad. 

„Isa ütles sedagi, et tal on ka poeg Raivo,“ meenutab Kalev. „Sellest tegin järelduse, et mul on poolvend.“

Isa külaskäik on Kalevil meeles nii, et korraks käis, hiljem saatis sõjaväkke ja oligi kõik. Igal juhul ei olnud 16aastasel noormehel, kes äsja teada saanud poolvenna olemasolust, sellest kellegagi isegi rääkida. „Ema Ninel küll teadis, et endisel elukaaslasel on veel üks poeg, aga meie vahel polnud see jututeemaks. Ei rääkinud ema mulle ka isast eriti midagi.“

Pärast sõjaväest tulekut käis Kalev korra isaga koos Kasemetsas, kuhu ta suvilat ehitas. „Kas 1979. või 1980. aastal läksin isale ka Lomonossovi tänavale külla. Venda ma siis seal ei näinud,“ räägib Kalev.

Ent külaskäik jäi lühikeseks. „Isa ütles, et ta naisele ei meeldi, kui ma seal käin. Nii panin jope tagasi selga ja tulin ära.“

Rohkem Kalev isaga ei kohtunudki. Nüüdseks on isa surnud.

Kalevi sõnul jäi isa käitumisest mulje, et ta ei tahtnud oma poegi kokku lubada. „Püüdis seda isegi takistada. Miks, seda ma ei tea.“

Hilisemas elus on Kalev pidanud trollijuhi, remondilukksepa ja elektriku ametit, töötanud farmis ja saekaatris. Nende aastakümnete jooksul ei teadnud ta oma poolvennast rohkem midagi, kui kandis endas teadmist, et ta on olemas. 

Niidiots käes kõigest tunni ajaga

Kalevi side õde Üllega oli katkenud koos lastekodusse saatmisega. Aastate jooksul unustasid õde ja vend lastekodu-eelse aja ja teineteise olemasolugi. Pole ka imestada, sest kodust lahkudes olid mõlemad päris väikesed – Ülle alles kahene, Kalev temast vaid paar aastat vanem. 

Kalev, ema Ninel ja õde Ülle, kellest hiljem sai Karin. (Erki Pärnaku)

Seetõttu oli Kalev ikka väga-väga üllatunud, kui 2020. aasta alguses õelt kõne sai. Kuuskümmend aastat hiljem! 

„Õde oli lapsendatud ja saanud uueks nimeks Karin. Meie perest ei mäleta ta midagi, aga oli hakanud oma sugupuud uurima ja saanud teada, et tal on poolvend,“ lausub Kalev. „Ta oli pöördunud eri ametiasutuste poole ja nii ta pika otsimise peale mind üles leidiski.“

Nüüd on õde-venda telefonis vestelnud ja ka videokõnesid teinud. Õega vestluste põhjal on selgunud, et tema pärast lapsendamist emaga kokku ei puutunudki, kuigi elas samamoodi Tallinnas. „Õest ei teadnud ema üldse midagi, ei tundnud huvigi,“ nendib Kalev.

Novembris tekkis Kalevil mõte ka poolvend Raivo üles otsida. Mõeldud-tehtud! Ta otsustas katsetada, kas Facebooki Sind Otsides grupi kaudu leiab mingit infot. Ennäe imet – pärast aastakümneid teadmatust kulus vaid tund, et saada kätte niidiots, mis ta vennani juhatas!

Raivot tabas Kalevi telefonikõne veelgi ootamatumalt, kui teda ennast õe helistamine. „Nagu nüüd ilmneb, ei teadnud Raivo minust üldse mitte midagi. Eks ikka jahmatab küll, kui oled juba kuuekümnene ja sulle järsku teatatakse, et ma olen su vend! Pidin tõestama, et ma tõesti tõtt räägin.“

Nüüdseks on Kalevil olnud õe ja vennaga telefoni- ja videokõnesid ning nad on arvutis üksteisele sõnumeid saatnud, aga päriselt kohtunud pole ta veel kummagagi. „Karin elab Soomes, koroona ajal pole riikide vahel liikumine lihtne. Kui elu normaliseerub, küllap siis ka kohtume,“ usub Kalev.

Raivost lahutab Kalevit tunduvalt lühem vahemaa – vend elab Harjumaal. „Meie ju ka alles leidsime teineteist. Raivo ei saavat kohe käigu pealt tormama hakata, praegu olevat tal mitu kuud ette ära planeeritud,“ muigab Kalev, et ootab ära, kui vennal rohkem vaba aega tekib. 

Kui ükskord silmast silma kohtumised õe ja vennaga aset leiavad, siis saab arvatavasti palju uut infot nii Kalevi ja Raivo isa kui ka nende endi kolme kohta. 

Kalev on tänulik kõigile, kes aitasid tal Facebookis vennani jõuda.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?