Etiketi asjatundja: lõua all või kõrva küljes tilpnev mask pole hea toon!

Kristiina Sika, 3. veebruar 2021

On käitumisreegleid, mis olid, on ja jäävad, aga ka neid, mis on tulnud ja siis kadunud. Praegu laialt leviv viirus on paljudele niigi muutuvatele lauakommetele toonud aina lisa. Rõhutama on hakatud kätepesu vajadust ja kahte täiesti uut ja tähtsat nõuet: kandke maski ja hoidke vahemaad! 

Maskikandmist eeldatakse igaühelt, kes praegusel ajal külla läheb. Lihtne nõuda, kuid kate näo ees ei ole võimalik süüa ega juua! Kuidas saab sellest nõudest kinni pidades pere või sõpradega pidu korraldada? 

Mina olen soovitanud mask vahetult enne söömist või joomist võimalikult delikaatselt eest võtta ja panna see käekotti kaante vahele, mis võivad olla ka ise tehtud, või hädapärast kas või taskusse. Viimast ei soovita aga terviseamet, sest nii võivad pisikud taskusse ja sealt hiljem midagi võttes teie käele sattuda. 

Kindlasti ei pea ma õigeks ka kasutatud näokatte lauale panekut. Kindlasti ei ole kena toon söömise ajaks mask lõua alla tõmmata või sangapidi kõrva külge tilpnema jätta. See näeb välja nagu korratult ette seotud lips või kinni tõmbamata lukk. 

Kui varem läks toidupalake kurku või tabas lauas istujat muul põhjusel köhahoog või aevastus, oli vaja kiiresti taskurätik kätte saada ning sellega suu ja nina katta. Seda, et köhija peaks lauast tõusma ja ruumist lahkuma, ei peetud vajalikuks. Vaat see tava on küll täiesti muutunud! Ninarätiku võib taskust või käekotist välja võtta alles siis, kui olete kaaskodanike silme alt ära läinud.

Kombed on taas muutunud

Eestlased on ikka armastanud suuremasse seltskonda koguneda, kuid nüüd on tooni andmas kokkusaamised väiksemas ringis. Mulle tundub, et meie kultuuris ongi kätlemine ja kallistus jäänud vaid pereliikmete vahele, väljaspool kodu piirdutakse aga kerge kummardusega. Sellega tagame piisava vahemaa üksteisest.

Vahepeal oli väga levinud komme seltskonnaga restorani minnes igaühel eri roog tellida. Seda jagati oma taldrikult teistega, et kõik saaksid kogu maitsebuketist osa. Enne seda oli aga aeg, kui teise taldrikult toidu ampsamist peeti kultuurituseks. Nüüd oleme selle juures tagasi, et jagamine ei ole hea toon, sest sel moel levivad pisikud.

Veel üks komme on muutunud. Lapsepõlves kuulsin söögi alla ja söögi peale, et täis suuga ei räägita. Viimastel aastatel meie menüüdesse trüginud seltskondlikud näputoidud ja kiirsöögid on aga pooltäis suuga rääkimise tavapäraseks muutnud. Kuid viiruse levides on tagasi au sees vana hea komme rääkida ainult tühja suuga.

Lapsepõlvest meenub mulle ka noomimine – küünarnukid laualt ära! Ja siis tuli aeg, kui peeneski seltskonnas sai näha tähtsaid külalisi söögilauale toetumas ja vestlust arendamas. Kahe käigu vahel, kui parasjagu ei söödud, oli see täiesti vastuvõetav käitumisviis. Nüüdseks on nukid laualt jälle kadunud.

Sajandi algul peeti ebaviisakaks supile puhumist – kuni kuum leem jahtus, tuli hoida ülal keskustelu. Mingil ajal sai sellest tavaline käitumisviis ja olen minagi toitu jahutades sellele peale puhunud. Kuid enam ma seda ei tee, sest jälle ei peeta seda heaks tooniks.

Viiruse leviku tõttu soovitatakse klaase teineteise poole vaid kergelt kallutada, aga mitte enam kokku lüüa. See väldib pindade kokkupuudet, ent oma headest soovidest saab kaaslastele märku anda. Uueks reegliks see veel muutunud pole, aga paljud juba järgivad seda. 

Üks tore komme on taaselustunud. Mäletame aegu, kui restoranis kandsid kelnerid ja ettekandjad kindaid. Vahepeal on see tava unustusse jäänud, aga paljudes söögikohtades on teenindajatel valged kindad jälle kenasti käes.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?