MÄRKAMATA JÄÄNUD HAIGUS VÕIB VIIA HAUDA! Esmaabikoolitaja: nende ohumärkide korral tuleb kiiresti tegutseda!

Katrin Helend-Aaviku, 3. veebruar 2021

„Oh, mida ma küll teen!“ paanitseb inimene, kelle kaaslast on tabanud terviserike. Kas ma ikka julgen südamemassaaži teha ja kas oskan steriilselt haava siduda? Elu päästab aga julge otsustamine ja see, et abiandmise jada kiiresti käima saaks.

Õnnetuspaigal on kõige tähtsam võtta vastu otsus ja tegutseda abi leidmise nimel, ütleb Andrus Lehtmets, Karelli kiirabis Rakveres ja Iisakus töötav erakorralise meditsiini tehnik, kes on ühtlasi ka õppejõud Tallinna ülikoolis ning õpetaja Luua metsanduskoolis. 

Ta teab oma kogemustest, et inimesed pelgavad ühendust võtta häirekeskuse numbriga 112. Jäetakse helistamata, sest peas hakkavad jooksma mõtted: kas asi on ikka nii tõsine, et mul on vaja kiirabi kutsuda; mida nad ütlevad, kui kohale tulevad; tühja-tähja pärast ei tohi kiirabile helistada, sest muidu ei saa tõeline abivajaja liinile.

„Aga helistaja ainult teavitab ja saab nõu pidada,“ selgitab Lehtmets. „Otsuse kiirabi kutsuda võtab ikka vastu häirekeskus selle järgi, mida inimene räägib.“ Ta märgib, et paljud kurva lõpuga lood saavad alguse sellest, et inimesel on juba mitu päeva halb, aga ta pole tihanud häirekeskust tülitada. „Kui teile tundub, et lähedasega on midagi valesti, andke häirekeskusele teada. Las kiirabi tuleb ja vaatab üle,“ julgustab ta.

Andrus Lehtmets on esmaabikoolitaja, kes kiirabitöös ka ise elusid päästab. (Tiina Kõrtsini)

Muutus käitumises on ohumärk

Otsustamaks, kas põhjus häirekeskusse helistamiseks on tõsine, piisab Lehtmetsa sõnul vaid lihtsast küsimusest iseendale: kas antud olukord on inimese jaoks normaalne või ebanormaalne? Kui on ebanormaalne, tuleb helistada.

„Näiteks kas on normaalne, et inimene on tänaval pikali? Stereotüüpne arusaam on, et see on joodik või kodutu, kellest võib tähelepanuta pööramata mööda minna. Aga äkki on tegu koju laste juurde tõtanud pereisaga, kes on saanud insuldi või ajutrauma? Ja eluheidikulgi võib olla terviserike ja ta vajab kiiret abi. Seega ei ole ju normaalne, et inimene on pikali,“ selgitab ta.

Sama keerulise otsuse ees – helistada või mitte – võivad inimesed seista ka kodus. „Sageli jõuab kiirabi kutse peale kohale ja ees ootab raskes seisus abivajaja. Kui küsime, millal see juhtus, öeldakse, et tal hakkas väga halb juba eile, öösel või mitu tundi tagasi. Tekib küsimus: miks te varem ei helistanud?“ nendib Lehtmets. 

„Tihti saame vastuse: ma arvasin, et see läheb üle. Sageli pole tervisemurega mees lubanud naisel helistada. Aga naine tunnetab paremini kui mees, eriti kui on aastaid koos elatud. Naine märkab, kui mehe käitumine erineb tavapärasest,“ teab koolitaja. „Kui mees ei luba helistada, võib öelda, et mina kutsun sulle abi, sest tahan öösel rahulikult magada. Kui kiirabi ütleb, et kõik on korras, ei pea te ennast pärast süüdistama, miks jätsin abi kutsumata.“

Kui inimene ei hinga, tuleb hakata teda elustama. Kui on elus, aga teadvuseta, tuleb ta keerata külili, et hoida hingamisteid vabana. (Vida Press)

Paraku usuvad inimesed, et abi vajab ainult see, kellel on silmanähtavalt tõsine trauma – kujutletakse, et ta peab olema verine ja kole, pikali ja karjuma.

„Aga inimesi viivad rohkem hauda hoopis haigused. Näiteks insult, mis jäetakse märkamata ja helistatakse häirekeskusse alles siis, kui üle nelja tunni ehk n-ö insuldi aken on mööda läinud,“ teab Lehtmets. 

Ka infarkt võib jääda õigel ajal tähelepanuta. „Sageli mõeldakse, et südamelihase infarkt väljendub ainult selles, et inimene on näost valge või tal on rinnus valu. Aga infarkti tunnus võib ka olla see, kui inimese jõud on ühe hetkega kadunud.“

Lehtmets räägib elulise loo 60aastasest kooliõpetajast, kes tuli ühel hommikul tööle, kampsun pahempidi seljas. Kolleegid, kes olid temaga aastaid koos töötanud, ei osanud midagi tõsist kahtlustada, sest seda võib ju juhtuda igaühega. Nad küll märkasid, et õpetaja käitub kummaliselt ega tea, millisesse tundi ta peab minema, aga kolleegide küsimustele vastas ta, et kõik on korras. Direktor saatis õpetaja igaks juhuks koju puhkama. Järgmisel hommikul andis õpetaja abikaasa direktorile teada, et naine on insuldiga eluohtlikus seisundis haigla reanimatsiooniosakonnas.

Ta toob ka helgema näite, ikka otse elust: „Minu koolitusel käinud noor naine helistas oma Tartus elavale 89aastasele vanaemale. Rääkides muutus vanaema järsku kurjaks, ta jutt muutus ebaselgeks, lõpuks kõne katkes. Ta mõistis, et see on väga ebaloomulik, sest vanaema pole varem niimoodi käitunud. Tagasi helistamisele vanaema ei vastanud. Lapselaps kutsus abi, uks murti maha ja insuldi saanud memm leiti pikali maast. Ta jõudis õigel ajal haiglasse ja praegu saab oma eluga hästi hakkama.“

Kui aga lapselaps oleks jätnud järsu meeleolumuutuse tähelepanuta, oleks insult oma töö teinud.

Ärge kaotage väärtuslikku aega

Elus võib tulla ette olukordi, kus peale häirekeskusse helistamise sõltub abivajaja ellujäämine ka sellest, kuidas kiirabi tulekuni tegutsetakse. „Kui inimene ei hinga, tuleb hakata teda elustama. Kui on elus, aga teadvuseta, tuleb ta keerata külili, et hoida hingamisteid vabana. Teadvusel kannatanu valib endale õhupuuduse ja valu korral ise sobiva asendi. Aitab ka kannatanuga rääkimine ja rahustamine,“ kirjeldab koolitaja. Ka suure verejooksu puhul on Lehtmetsa sõnul elutähtis meeles pidada, et tuleb kohe tegutseda ja verejooks käepäraste vahenditega sulgeda.

„Inimestel on aga kinnistunud teadmine, et kui endas kindel ei ole, siis on parem mitte sekkuda, sest midagi võib valesti minna. Raskuskoht ei ole aga selles, kas tegutseda õigesti või valesti. Tee nii nagu oskad ja nagu välja tuleb! Pole vaja takerduda detailidesse, püüdes meenutada, millise sageduse ja tugevusega elustamist teha. Põhiküsimus on: kas ma hakkan elustama?“

Sageli mõeldakse, et kui ma midagi ei tee, ei saa ju ka midagi valesti minna. „Aga kui midagi ei tee, kaotate väärtuslikke minuteid, sest kiirabi kohalejõudmise aeg on sageli pikem kui see aeg, mille jooksul aju jõuab end elus hoida.“

Elustamine aitab inimesel kiirabi tulekuni vastu pidada. (Istockphoto)

Lehtmets mängib piltlikult läbi olukorra, mis on kahjuks üsna tavaline. Keskealine mees kukub kodus kokku, ei hinga. Sellest hetkest hakkab aeg tiksuma – kui peaaju ei saa viie minuti jooksul hapnikku, tekib lõplik ajukahjustus. 

Tema abikaasa kõigepealt mõtleb: ei tea, kas mees hingab, vist ikka ei hinga, äkki tõuseb üles. Minut on juba läinud. Kui ta otsib telefoni, on teine minut läinud. Käed värisevad, number ei tule kohe ei meelde – minut on läinud. Siis tuleb häirekeskusele vastata – kus, mis, mida ja kuidas. Viis minutit on juba möödas. Olenevalt kiirabi kaugusest läheb veel vähemalt viis minutit, kuni ta kannatanu juurde jõuab. Selleks ajaks on möödas juba 12–13 minutit hetkest, kui inimese hingamine seiskus. Sageli on aga kiirabi palju kaugemal. Seega, kui kiirabi saabumiseni kohapeal elustama ei hakata, ei suuda kiirabi enam imet teha.

Teadmised, mis võivad päästa elu

·       Märgake ja hinnake olukorda, küsides endalt – kas see situatsioon on normaalne või ebanormaalne?

·       Ärge peljake helistada numbrile 112. Te ei helista kiirabisse, vaid teavitate juhtunust häirekeskust.

·       Kui tunnete, et on vaja häirekeskusse helistada, aga lähedane ei luba seda teha, usaldage oma sisetunnet ja helistage!

·       Leidke endas julgus tegutseda:

- Kui inimene ei hinga või pole aru saada, kas ta hingab – elustage.

- Kui inimene hingab, aga on teadvuseta – keerake ta külili või hoidke hingamisteid muud moodi vabana, et ta hingata saaks.

- Suur verejooks sulgege käepäraste vahenditega.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?