UUS ELU SIIRATUD KOPSUDEGA: „Mind ei oleks täna, kui poleks olnud doonorit.“

Liisi Seil, 3. veebruar 2021

Anneli Kannus (51) ütleb, et ta on kahe aasta ja nelja kuune. Just siis siirati talle uued kopsud, sest vanad olid harvikhaiguse tõttu auklikuks muutunud. Ent uued kopsud tähendavad ka uutmoodi elu.

Anneli on julge, tegus ja sõnakas. Alates 2016. aastast juhib ta Eesti Õdede Liitu, enne seda oli ta kuusteist aastat Tartu meditsiinikooli ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli direktor ja rektor. Talvisel ajal keeldub ta siseruumis näost näkku kohtumisest. Kas tõesti on hirm koroonaviiruse ees nii suur? 

Ent Anneli ei pelga ainult koroonat, vaid ka teisi hooajalisi viirushaigusi. Pärast 2018. aasta sügisel tehtud kopsude siirdamist peab ta vältima kõike, mis tema tervist ohustab. Kui gripihooaeg algab, siis kiirustavad Anneli kõrval vaktsineerima ka tema abikaasa, poeg, tütar ja ema. Väljaspool kodu liiguvad Anneli ja tema lähedased praegu ainult maskiga ja väga valivad kohti, kuhu üldse minna. Põhitoit tellitakse e-poest koduukse taha.

Anneli ja tema mehe Alari sõbrad on juba harjunud sellega, et novembrist kuni märtsini neid külla ei kutsuta. Nii on see olnud juba kaks aastat. 

Koroonaviiruse pandeemia ajal on Anneli ja tema abikaasa saanud õnneks töötada kodukontoris – koosolekutel saab ju osaleda ka elektrooniliselt. Anneli on õnnelik, et tal on tugev perekonna tugi, sest ilma selleta oleks väga raske katsumustest läbi tulla.

See pilt on tehtud üheksa kuud pärast siirdamist. Kuna Anneli ja tema abikaasa Alar on ühevanused, ühel sünnipäev juulis ja teisel veebruaris, siis pidasid nad 2019. aasta suvel koos 50 + 50 sünnipäeva, tehes sõpradega läbi golfi algkursuse. (Patrik Tamm)

Lõppematu köha ja väsimus

See oli viisteist aastat tagasi, kui 36aastasel Annelil diagnoositi harvikhaigus nimega lümfangioleiomüomatoos ehk LAM. Haiguse põdejal hakkab kopsukude seni teadmata põhjusel lagunema, sellesse tekivad augud ja kopsupind väheneb järjest. Anneli teada oli sel ajal Eestis vaid viis sama diagnoosiga inimest. Päris kiirelt oli selge, et ainuke tulevikuravi on kunagi kopsude siirdamine.

Enne diagnoosi kinnitamist oli Anneli kaua ja lakkamatult köhinud. „Pidin sõitma Pariisi konverentsile, aga mul oli nii väsitav köha, et töökaaslased soovitasid enne sõitu minna röntgenisse,“ meenutab toonane Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor. „Röntgenis selgus, et mul on kops kokku kukkunud. Pariisi asemel viidi mind hoopis EMOsse ja sealt haiglasse, kus kopsu pandi dreen. Kuna õhkrind ikkagi ei taandunud, otsustati teha operatsioon.“

Lõikuse ajal märkas kirurg kopsukoes ebatavalisi muutusi. Ta võttis proovi, see saadeti uurimiseks Soome. Anneli kõndis haiglast välja juba ehmatava teadmisega, et tema kopsudel jätkub eluiga veel vaid kümmekonnaks aastaks.

Alguses otsis Anneli kõikvõimalikku infot, kuid nagu harvikhaiguste puhul ikka, oli seda vähe. „Paari aastaga sain aru, et ise infot otsida polegi kõige mõistlikum. Haiguse kulgedes ja enesetunde halvenedes sai üha tähtsamaks huumorimeele säilitamine ja positiivse ellusuhtumise toetamine. Meie pere võllanaljad võivad nii mõnegi juhusliku kuulaja ära ehmatada,“ jutustab ta.

Seitse järgmist aastat sujusid Anneli elus üsna endises rütmis. Ainult et aeg-ajalt kukkus tema parem või vasem kops jälle kokku. See tähendab, et kopsudesse tekkinud augud avanesid, õhk liikus sealt ümbritsevasse organismi ja surus kopsu väljastpoolt kokku. Tuli paigaldada dreen, mis juhtis õhu valest kohast välja. „Tundsin, et jõud on kadunud ja liigutamine läheb raskemaks,“ kirjeldab Anneli. Õhkrinna kadumise ajaks pidi ta iga kord jääma umbes nädalaks haiglasse. Hiljem, kui kollapsid sagenesid, sai ta dreeni ja õhukogumiskastiga kodus olla.

„Enne kopsude siirdamist füüsiline võimekus järjest vähenes – ma jõudsin vähem liikuda ja ette võtta, tahtsin rohkem magada. Köha ja õhupuudus saatsid mind kõikjal,“ kirjeldab Anneli. Paar aastat enne siirdamist treppidest käia või käimise ajal rääkida enam ei saanud. 

Sageli jäid need asjad kõrvalseisjatele märkamata. Kui Anneli 2014.–2016.aastani lõpuaktusel rektorina diplomeid kätte andis, palus ta vahepalad ja pausid plaanida nii, et ta saaks vahepeal istuda ja puhata. „Enamik inimesi nägi seda kui aktuse loomulikku osa. Mina nägin, kuidas meie tunnisest aktusest said poolteisetunnine,“ nendib Anneli. 

„Järjest populaarsust kogunud liikumiskampaaniate ajal pidin mina vahel minema liftiga. Seepeale vaadati minule nii mõnigi kord viltu. Panen inimestele südamele, et kõik inimese eripärad ega probleemid ei paista alati silma ja neid ei saa ega pea ka kõigile seletama. Küll aga torkab sellist inimest südamesse, kui teda hurjutatakse: nii noor inimene, võiks ikka trepist käia!“

(Patrik Tamm)

Kõndis, hapnikuballoon seljas

2016. aastal loobus Anneli kolmandat korda rektoriks kandideerimast. „Minu arvates peavad juhid vahetuma. Ja minu tervis oli selleks ajaks juba liiga kehv,“ selgitab ta. Aga uus töö leidis ta üles enne, kui olukord oli päris kehvaks muutunud. „Enne siirdamist oli mu tegevus Eesti Õdede Liidus korraldatud juba nii, et oldi valmis minu töölt eemal olemiseks. Päris eemal olingi ainult neli kuud,“ meenutab liidu president.

Paar kuud enne siirdamist, 2018. aasta suve algul lekkis Anneli vasakust kopsust juba pidevalt õhku ja seetõttu püsis ka krooniline õhkrind. Selle kontrolli all hoidmiseks paigaldati  kopsudreen ja õhukogumise kott. Mõni kuu varem oli juba vaja ka hapnikravi, nii liikus ta ringi, hapnikuballoon või hapnikukontsentraator järel. Töökaaslased aitasid tal neid autost sotsiaalministeeriumi koosolekuruumi tassida.

„Koju või haiglasse jäämine oleks olnud väga suur stress. Ilma liikumiseta oleksin ilmselt kukkunud depressiooni ja olnud operatsiooniks ka füüsiliselt palju vähem valmis,“ ütleb raske haigusega võidelnud naine.

Anneli mäletab seda hetke, kui sai teate, et kopsud tema operatsiooniks on valmis. Ta oli selleks ammu valmistunud, kuid ikka tuli teade ootamatult.

„Jõudsin õhtul umbes kell kaheksa Tallinnast tagasi Tartusse. Pool üheksa tuli kõne arstilt. Kella kümne paiku olin juba haiglas ja samal ööl tehti operatsioon,“ meenutab Anneli. Sellest ongi saanud tema teine sünnipäev.

Pärast siirdamist pole Anneli elu enam selline nagu varem – see nõuab palju enesedistsipliini ja ka eneseületamist. Siiratud organiga inimene peab võtma eluaeg  ravimeid, hoolitsema oma keha toonuse eest ja vältima ohte, pisikuid ja viiruseid.

Selleks, et uued kopsud hästi töötaksid, peab Anneli andma neile füüsilist koormust. 

Ta teeb Pilatese harjutusi, käib pikkadel kõnniringidel ja ammutab head tuju interneti tantsutreeningust. Basseinis ta käia ei tohi, kuid naudib suvel ujumist looduslikes veekogudes. „Kaks aastat on minu kopsude näitajad pidevalt paranenud,“ kinnitab Anneli. Ta tunneb, et tema kopsud on väga koostöövalmid.

Paraku kaasneb südame- ja kopsusiirdamistega see, et nende elundite loovutaja on siit ilmast lahkunud.

„Olen pärast operatsiooni kõikjal rääkinud doonoriks olemise tähtsusest. Täies elujõus noorel inimesel on keeruline mõelda surmale. Samas, kui elu on alanud, siis kunagi see ka lõpeb,“ kõneleb Anneli. „Surm võib tulla ootamatult ja lähedastel on lihtsam otsustada, kui nad teavad, et lähedane pooldas eluajal organdoonorlust.“ 

Tahteavaldust on lihtne täita veebilehel digilugu.ee.

„Mind ei oleks täna, kui poleks olnud doonorit,“ ütleb Anneli tänutundega.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?