Lugeja meenutab: kuidas keeleteadlane Johannes Valgma 17 tulevase õpetaja mässumeele vaigistas

Agnes Kaeval, ajakiri Tiiu, 3. märts 2021

Agnes Kaevalile meenub oma haridusteele tagasi vaadates mitme tubli õpetaja seas ta emakeele õppejõud, keeleteadlane Johannes Valgma (1908–1975) Pedagoogilise Instituudi päevilt. Õpetlik lugu on 1952. aasta septembrist.

Johannes Valgma oli tark, nõudlik, tasakaalukas, rahulik, osavõtlik. Lihtsalt hea inimene. Peale palju muu hea andis ta meile, seitsmeteistkümnele tulevasele õpetajale, kogu eluks meelde jäänud pedagoogilise õppetunni. 

Oli aeg, kui kõik õpilased veetsid esimese õppekuu kolhoosis saaki koristades. Meid saadeti 1952. aasta sügisel Juuru kanti lina kitkuma ja kartuleid võtma. Tallinnast sõitsime rongiga Hagudi jaama ja sealt veoautokastis edasi oma majutuskohta, üksiku taluperenaise koju. 

Väike tagakamber oli tühjaks kolitud ja põhud põrandale meile voodiks toodud. Mahutasime end seina äärde ritta nagu silgud karpi, pead akna ja jalad ukse poole. Söömine, pesemine ja vaba aja sisustamine käis köögis. See oli ehtne eestlaslik peretuba, kus vesteldi, loeti, nokitseti millegi kallal. Sealsamas valmistas lahke ja hoolitsev perenaine meile ka head sööki.

Meie saatja Johannes Valgma avanes meile tundmatust küljest. Õhtuti või muul vabal ajal ei istunud ta kunagi käed rüpes. Peamine töö oli tal korvipunumine, materjali selleks varus ja valmistas ette ta ise. Ka talu tööriistad said korda kõpitsetud. Töö kõrvale kuulsime tarku kõnelusi ilmast, inimestest, asjadest, väärtustest.

Ühel hommikul käis keegi enne äratust väljas ja tuli tagasi teatega, et õues on külm ja maa kahutanud. Tegime üksmeelse otsuse, et siis tööle ei lähe ja pöörasime teise külje. Kui õpetaja meid äratama tuli, avaldasime häälekalt oma arvamust linapõllule mineku vastu. 

Õpetaja kuulas, siis toetas end ukse kõrvale taburetile, küünarnukid põlvedel ja pea norus. Vaikis päris kaua, siis hakkas vaikse, veidi kahetseva häälega kõnelema. Ta pole meie ema ega isa, tema meid sundida ei saa. Aga ta vastutab kahe asja eest – et meie oleksime elus ja terved ning et töö saaks tehtud. Istus veel veidi aega vaikselt, siis tõusis ja lahkus meile pilku heitmata. 

Ruumis valitses haudvaikus. Seejärel hakkasid õled sahisema. Sõnatult kerkis maast tüdrukute rivi, riietus nohinal ja kogunes kööki pesema. Tööpäev algas ebatavalises vaikuses.

Päeva jooksul polnud kuulda ühtki nurinat ilma ega töö üle, kõik sai tehtud. Õpetaja ei puudutanud juhtunut ühegi vihjega ja tema niigi kõrge autoriteet tõusis veel mitu pügalat. 

Veel nüüdki, üle 68 aasta hiljem, tuleb see pilt silme ette. Omavahel kohtudes imetleme ikka ja jälle Suurt Tarka Pedagoogi Johannest Valgmat.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?